Riina Sikkut: riigieelarve saagu läbipaistvaks

Rahanduskomisjon arutas riigieelarvet kolmandaks lugemiseks ette valmistades ministeeriumist tulnud täpsustusi ja vigade parandusi, mis on tavapärane tegevus. Nii on see olnud nii n-ö vana liigendusega eelarve puhul kui ka nüüd tegevuspõhist eelarvet menetledes, kirjutab sotsiaaldemokraat Rina Sikkut Postimehes.

Üks muudatus, mille maht oli 112 000 eurot, mõjutas eelarves 84 kulurida, millest 29 real seisis null. Muudetav summa oli alla 500 euro ja ümardamine andis tuhandetes eurodes esitatud eelarves tulemuseks nullis, mitte ühe.

Näiteks võeti alla viiesaja euro söödaohutuselt, usuvabaduse tagamiselt ja migratsioonijärelevalvelt ning tõsteti peaministri tegevuse toetamiseks. Muudatus oli sisuliselt hea, puudutas avaliku sektori innovatsiooni ja ministeeriumide koostööd. Seetõttu ka võttis enda alla need neli A4 lehekülge. Riigieelarve seaduses selle muudatuse kajastamine tõstatas rahanduskomisjonis taas küsimusi eelarve läbipaistvusest ja arusaadavusest ning tegevuspõhise eelarvepildi mõttekusest.

Aivar Sõerd on hästi kirjeldanud tegevuspõhise eelarve olemust ja puudusi 9. novembri avamusloos.

Tegevuspõhise eelarve eesmärk ei ole kunagi olnud eelarvemenetluse lihtsamaks tegemine või eelarve riigikogule arusaadavamaks muutmine. Seda ei olnud vaja riigikogu jaoks. Maksumaksjate raha ja välistoetuste kasutamine konkreetsete eesmärkide saavutamiseks ja murede lahendamiseks on ideena sümpaatne.

Tõhusam ressursikasutus, tulemusjuhtimine ja valdkondadevaheline koostöö strateegiliste eesmärkide elluviimiseks on üldine ootus avaliku sektori tegevusele. Aga tegevus- ja tulemuspõhiseks peab muutuma valdkondade sisuline juhtimine, mitte ainult formaalne eelarvepilt.

Nii juhtubki, et peaminister loeb lehest, et tualetid ja prügikastid maanteede äärest kaovad ning politseinike hulk väheneb.

Lõppeva aasta eelarve esitati eelmisel sügisel riigikogule lisaks väga agregeeritult. Õiguskantsler hindas riigikogu otsustusõigust eelarve üle ja leidis, et eelarvekulud on esitatud nii üldiselt, et pole võimalik saada selget ülevaadet, milleks riigi raha tegelikult kulub. Näide puudutas justiitsministeeriumi, millele oli riigieelarves ette nähtud 174,5 miljonit eurot «usaldusväärse ja tulemusliku õigusruumi» jaoks, mingit liigendamist täiendavalt ei olnud. Seega jättis riigikogu kogu eelarve kulutamise üle otsustamise justiitsministrile.

24. novembril võttis riigikogu vastu eelarveseaduse muudatuse, millega suurendati eelarveridade arvu. Eelarveseadus jääb küll tegevuspõhiseks, kuid õiguskantsleri mure, et ministeerium on eelarves sisuliselt ühe kulureana, lahendati tegevuste lisamisega. Nüüd on justiitsiministeeriumi kogukulud jagatud üheksa tegevuse vahel andmekaitsest, kriminaalpoliitika ja kohtumenetluseni. Õiges suunas tehtud samm ei lahenda kõiki õiguskantsleri kirjeldatud puudusi, sealjuures riigikogu vastutust riigielu strateegiliste valikute tegemisel. Lisandunud read ei lahenda eelarve läbipaistmatust, täiendava info küsimise vajadus püsib.

Eelarve läbipaistvusmure ei tekkinud siiski tegevuspõhise eelarvega. Varasemate aastate eelarvetes olid suured summad, vahel just ministeeriumi suurimad kulunumbrid, seaduses real «muud antud toetused ja ülekanded», millel sada miljonit oli tavapärane. Kellele ja milleks? Seda vastust eelarveseadusest ei saanud.

Eelarve seletuskiri pole küll seadus, aga paratamatult ei ole võimalik kõiki riigi kulude selgitusi seadusesse panna. Seletuskiri peaks kirjeldama minu meelest senisest rohkem kulude dünaamikat – toimunud muutusi ja tehtud poliitilisi valikuid. Näiteks sel aastal oli ministeeriumidel kärpeülesanne. Riigieelarve ja seletuskiri olid koostatud nii, et eelarvesummades võeti arvesse kärpe toimumist – kulud olid selle võrra väiksemad, palgad valdkonnas suuremad, aga seletuskirjas ei olnud enamasti infot selle kohta, kust kärbitakse.

Ka ministrid ei osanud rahanduskomisjonis vastata, kust tuleb kate palgatõusudeks. Isegi eelarve kolmandaks lugemiseks valmistudes ei olnud rahanduskomisjoni liikmetel kogupilti sellest, mida ja millistes valdkondades kärbitakse. Nii juhtubki, et peaminister loeb lehest, et tualetid ja prügikastid maanteede äärest kaovad ning politseinike hulk väheneb. Kui riigieelarve seaduse numbreid ei selgita ja täienda korralik seletuskiri, tekibki küsimus, kuidas saab riigikogu võtta vastu eelarve, teadmata oma otsuse tagajärgi.

Riigikogu roll eelarvemenetluses ja eelarve läbipaistvus olid puudulikud juba enne tegevuspõhisele eelarvele üleminekut. Nii et hoolimata sellest, kas ja kuidas tegevuspõhise eelarvega edasi minnakse, tuleb riigikogu põhiseaduslik roll riigi strateegiliste sihtide seadmisel ja eelarvekulude üle otsustamisel tagada. Seda saab aga teha vaid riigikogu ise.

Riina Sikkut: riigieelarve saagu läbipaistvaks