Riina Sikkut: teekond maailma parima hariduseni ei saa käia läbi rahakõrbe

digiHaridus

Valitsuse ülesanne on peale akuutsete kriiside keskenduda ka aeglasemalt süvenevatele probleemidele ja hariduse kestlikkus on siin üks olulisemaid, kirjutab riigikogu liige, sotsiaaldemokraat  Riina Sikkut Postimehes.

Praegu on tähelepanu teenitult koondunud rohkem energia- jt hindade tõusule, omavalitsuste kehvale toimetulekule lumiste tänavatega ning kestvale tervisekriisile. Iga Eesti inimene väärib, et juhtima usaldatud poliitikud võtavad neid muresid tõsiselt ja pakuvad tõhusaid lahendusi. Samal ajal väärib iga Eesti inimene ka seda, et juhtima usaldatud poliitikud suudavad argiste kriiside kõrval märgata ja ennetada terendavaid kriise, pakkuda pikaajalist vaadet ja lahendusi, et meid ei tabaks ootamatult uued ehmatused. Sestap räägime pisut haridusest.

Haridususu hääbumine?

Peame end uhkusega haridususku rahvaks. Siinpool Läänemerd saavutati peaaegu täielik kirjaoskus üle saja aasta tagasi. Meil on haridus suuresti tasuta. Ja PISA testi tabelite üleilmsed tipptulemused on olnud põhjus rõõmustamiseks.

Ometi kulutame riigina haridusele vaid umbes 6 protsenti SKTst. Veel enam, kui kõigis teistes valdkondades hoiame prognoosi järgi ka viie aasta pärast umbes senist taset, siis haridus on ainus valdkond, millele tehtavate kulude suhe SKTsse langeb. Kusjuures juttu ei ole komakohast, vaid viiendiku võrra väiksemast panusest haridusse. Hinnad, ka töötasud muudkui kasvavad ja kasvu tuleks meil ette näha ka hariduses.

Haridus on ainus valdkond, millele tehtavate kulude suhe SKTsse langeb.

Miks siis haridususku rahvas haridusse ei panusta? Kas seepärast, et keegi piisavalt häälekalt ei nõua? Või pole haridusse panustamisest kasu? Või puudub tänastel valitsejatel plaan?

Tagantjärele saamatus

Probleemile tähelepanu juhtijaid jagub. Alles 9. detsembril toimus meeleavaldus, kus kutsuti üles lõpetama kõrghariduse alarahastamist, ja seejärel kohe kõrgharidusteemaline arutelu riigikogus. Kõigest päev varem võeti samas saalis vastu alanud aasta riigieelarve. Eelarve, kus meeleavaldajate soove ega arutlejate ettepanekuid ei arvestatud. Riigiteadlane Mari-Liis Jakobson ütles tabavalt, et koalitsioon tegutses plaani järgi, kus «kõigepealt paneme paika, kui palju raha saab, ning seejärel hakkame arutama, kui palju saada võiks». Kui see tundub teile tagurpidine, siis seepärast, et see nii ka on.

Tulevikuta tulevikuharidus

Kõrghariduse alarahastamise kõrval on haridusühendused, vabakondlikud liikumised ja õpetajad poliitikutele pühendunult selgitanud muret haridustöötajate järelkasvu pärast. Muret, mis on olnud kaua ette näha ja millest on kujunemas hariduskriis. Meie missioonitundega ja alarahastusest hoolimata innustunult tegutsevad haridustöötajad suunduvad järgemööda pensionile ning pool noortest õpetajatest lahkub koolist pärast esimest õppeaastat.

Tugispetsialistide puudusest ning murest meie koolilaste ja noorte vaimse tervise pärast on eriti viimase kahe aasta jooksul rohkem rääkima hakatud. Üht-teist on murede leevendamiseks ka ette võetud, ent ilma koolirõõmuta pole akadeemilisi tulemusi taga ajada mõtet! Ilma iga lapse haridusest ja heaolust hooliva haridussüsteemita ei ole Eestil kestmiseks võimalustki.

Tuleviku kaitsmiseks eeldus

Haridus – omamoodi pehme julgeoleku võti – on Eesti tuleviku, inimeste tervise ja tehtava töö, siinse innovatsiooni, majanduse kasvu ning mõistagi meie rahvuse, keele ja kultuuri püsimise eeldus. Elujõulisest eestikeelsest kõrgharidusest sõltub ei rohkem ega vähem kui Eesti demokraatia tulevik.

Kaitsekulude puhul oleme kokku leppinud: vähemalt 2 protsenti SKTst! Haridusleppe tarvis on samasuguse põhimõttelise ja erakondadeülese idee välja käinud näiteks valdkonna katusorganisatsioonid. Ja et näiteks viie aasta pärast oleks neli-koma-midagi asemel meil haridusse pandud 7 protsenti SKTst, on lisaraha vaja 750 miljonit eurot.

Mida selle rahaga teha? Kuidas see aitab maailmatipmist haridust edasi anda (PISA) või sinna jõuda (ülikoolide esisada)?

Alustame algusest

Kõige ebavõrdsemalt on Eestis praegu kättesaadav alusharidus. Ometi on uuringudki osutanud, et just lasteaias pannakse meie haridustulemustele vundament ja vähendatakse sotsiaal-majanduslikust taustast tulenevaid lõhesid. Alusharidus peab muutuma tasuta kättesaadavaks igale lapsele. Samal ajal tuleb tõsta kõigi lasteaiatöötajate ammu ajale jalgu jäänud töötasusid.

Usaldame just nende inimeste kätte oma kõige väärtuslikuma vara! Ja kuigi alusharidust rahastatakse omavalitsuste rahakotist, saab riik siiski muutust soovitu poole toetada ja motiveerida.

Seejärel tuleks kahekordistada üldhariduskoolide õpetajate palgad. Palgatõus pole präänikuke, mida valimiste eel õpetajate ninade ees lehvitada tegelikke samme muutusteks astumata. Ja õpetajate järelkasvu küsimust ei saa lahendada palgakasvu küsimust lahendamata.

Õpetajate puudus on käega katsutav kriis, millele ometi on lihtsad lahendused. Väärikas, haridustasemele ja töökoormusele vastav palk aitab tekitada järelkasvu uute õpetajate näol, aga hoida ja motiveerida ka olemasolevaid säravaid eeskujusid ja innustajaid, kes avastavad meie laste tugevusi ja toetavad neid nende vajadustes. Kõrgem palk ja sellega aegamööda kaasnev tihedam konkurents õpetajate ametikohtadele aitab aga koolijuhtidel ja -pidajatel ka nõuda tipptasemel ja kaasaegset õpetamiskvaliteeti, milles praegu veel tuleb paljudes paikades teha järeleandmisi, et kedagigi oleks klassi ette panna.

Motiveeritud ja hoitud, tipptasemel tööd tegevad õpetajad rakendavad asjatundjate koostatud plaanid nii õppimise kui ka õpetamise jaoks. Olgu see õppijast lähtuv õpe, tõenduspõhised programmid kiusuennetuseks, õpetajate mentordamine, kogupäevakool või hoopis koosõppiv kool. Näiteks venekeelses koolis on õpilased põhikooli lõpuks eestikeelse kooli lõpetajaga võrreldes keskmisest poolteist aastat taga. Nii et õpetame eesti keelt, võimaldades tõepoolest igal Eesti lapsel oma potentsiaal avastada ja välja arendada, suurendades sel moel ka ühiskonna sidusust.

Vaimne treenitus ja tervis

Investeeringut vajab ka laste ja noorte vaimne ja füüsiline tervis ning heaolu haridusasutustes. Koolipsühholooge, sotsiaalpedagooge jt tugispetsialiste otsivad koolid ja koolipidajad tikutulega taga, jagades tihti üht eksperti mitme kooli vahel nii, et too saab igal päeval ise koolimajas tööl käia. Ent meie lapsed ja teisedki koolipereliikmed väärivad ja vajavad spetsialisti, kes on kohe olemas, selmet kolmapäeval kerkinud mure korral nentida, et inimene satub uuesti majja alles nädala pärast. Vaimse tervise muredega abistamine, käitumisriskide ja õpiraskuste individuaalne ennetamine ja lahendamine peavad olema kättesaadavad, sõltumata sellest, kus keegi elab.

Astume veel sammu edasi

Aina keerulisemaks muutunud maailmas tuleks tõsta hariduskohustuse iga 18. eluaastani. Enne koolist lahkumist võiks iga Eesti inimene saada vähemalt kutse- või keskhariduse, mis aitab tagada, et ta tuleb paremini toime infokorratus ühiskonnas ja mõistagi tööturul.

Aga kõrgharidus? Seame siingi konkreetsed eesmärgid! Viime – esialgu vähemalt ühe – Eesti ülikooli maailmatipmise saja hulka. Tõesti, Ida-Euroopa riikide ülikoole seal pole (Moskva ülikool vahel hüppab läbi), Põhjamaade omi leiab. See ei tohiks tähendada, et lagi on ees ja olukorraga tuleb leppida. Andkem ülikooli(de)le selge sõnumiga ootus ning võimalus ja vahendid, et proovida. See on otsuse tegemise, eesmärgi seadmise, vajalike tegevuste rahastamise küsimus.

Selle asemel et kümme aastat valida, kas ja milline ülikool, vastan juba ära: Tartu Ülikool. Asi pole selles, et vilistlasena olen kallutatud, vaid selles, et ajalugu ei saa endale osta ning ka regionaalpoliitiliselt on vaja piirkondlikku tasakaalu luua.

Kust tuleb raha?

Esiteks, lepime kokku, et pool igast lisanduvast maksueurost, mis ei lähe seadusega ettenähtud viisil pensioniteks või tervisesse, läheb haridusse, kuni on käes haridusleppes soovitud tase ja hariduskulud suhtena SKTsse hakkavad kasvama. Teiseks maksumuudatused. Mina olen veendunud, et meie targale ja haridususku rahvale on hariduse parema rahastamise eesmärgil võimalik selgitada ära nii astmeline tulumaks kui ka mõni varamaks.

Et saaksime ka 20 või 50 aastat hiljem nautida samasuguseid tipptasemel PISA tulemusi, kvaliteetset eestikeelset kõrgharidust, nupukate ja töökate Eesti inimeste innovatsiooni ning tegemiste vilju, on vaja konkreetset ja ambitsioonikat plaani ning julget muutuste eestvedamist.

Riina Sikkut: teekond maailma parima hariduseni ei saa käia läbi rahakõrbe