Gea Kangilaski: Seksuaalharidusest Eesti koolides

Kertu ValgeTartu

Kristi Helme Eesti Päevalehest uuris Gea Kangilaski käest seksuaalkasvatuse kohta Eesti koolides.
Artiklit saab lugeda siin

Siin on kokkuvõtteks artikli põhilised küsimused:

Kuidas võib jääda rahule seksuaalkasvatusega Eesti koolides? Kas on vist nii, et 90ndatest alates on tehtud ära kiiresti suur töö ning näiteks teismeliste raseduste osas on Eestis neid lausa vähem kui väga palju aastakümneid korralikumat seksuaalkasvatust andnud Rootsis? Kui teadlikud meie lapsed/noored neil teemadel on?

WHO andmeil on Eesti koolide ja ka lasteaedade seksuaalkasvatuse tase kindlasti regiooni parimaid, see on üldiselt kõigile kättesaadav, teadvustatud, läbivalt õppekavas. See väljendub selgelt ka oluliste näitajate kiires muutuses viimase paarikümne aasta jooksul (teismeliste raseduste arv ja suguhaigustesse nakatumine on kiiresti vähenenud, teadlikkus kondoomi ja kontratseptiivide kasutamisest kõrge). Meil on, millega rahul olla. See ei tähenda, et Eestis ei oleks probleeme. Näiteks tuleks meil pöörata rohkem tähelepanu kiusuõhkonna ja seksuaalvägivalla ennetusele, samuti õpetajakoolitusele antud valdkonnas. Vägivald ja kahjulikud soostereotüübid on jätkuvalt probleemiks ka Eesti noorte seas. Meie probleem on ka varasemate põlvkondade seksuaalhariduse puudulikkus, nende lapsed on praegu koolis või sinna peagi jõudmas ning kodust seetõttu tihti piisavalt tuge ei saa. Kooli ja kodu koostöö, teineteisemõistmine on aga väga oluline. Vanemaharidus ja täiskasvanukoolitus oleks kindlasti oluline valdkond, kuhu lisaressurssi panna (ka viimasest TAI uuringust tuleb näiteks selgelt välja, et kondoomi kasutamise teadlikkus juhusuhetes on madal just 40. eluaastale lähenevate inimeste seas).

Mida saaks paremini eesti koolides selles vallas teha? Kas jagub üldse õpetajaid kõikidesse koolidesse, kes sellistel teemadel vabalt noortega kõnelda suudavad?

Meil on küllalt head õppekavad, aga napib pädevaid õpetajaid, samuti ei pöörata praegu veel õpetajakoolituses piisavalt tähelepanu alustavate õpetajate seksuaalhariduslikule ettevalmistusele. Paljud koolid teadvustavad probleemi ja kutsuvad koolidesse eksperdid seda valdkonda lastega käsitlema, kuid tase on ebaühtlane, see sõltub kooli ja KOV teadlikkusest ja rahalistest vahenditest. Näiteks Tallinna koolides korraldab koostöös KOViga seksuaalkasvatuse andmist Eesti Seksuaaltervise Liit, seetõttu teame me hästi, mida siin noored teavad, kui hea on nende ligipääs seksuaalharidusele, kuid meil puudub sama hea ülevaade Eesti kooli kohta tervikuna.

On tehtud nii sketše kui kõikvõimalikke humoorikaid numbreid sel teemal, et justkui pole õpe piisavalt elulähedane. Milline õigupoolest on õpe hetkel Eesti koolides? (lõpetasin ise nii ammu kooli, et enam eriti ei mäletagi, kuigi 90ndate lõpus oli tund ikka tunniplaanis:)

Seksuaalharidus on siiski Eesti koolis veel ebaühtlane, väga palju sõltub koolijuhist ja konkreetsest õpetajast, tema enda teadmistest, võimalikest eelarvamustest ja suhtumisest. Seksuaalharidusele ligipääs on üks inimõigusi, see on vajalik selleks, et noored ja hilisemad täiskasvanud suudaksid ja oskaksid luua vastutustundlikke, rahuldustpakkuvaid ja teise osapoolega arvestavaid seksuaal- ja kiindumussuhteid. Mulle tundub, et me ehk veel liiga vähe tähtsustame seksuaalkasvatuses rõõmu, mida võivad rahuldustpakkuvad suhted inimesele anda, liig tihti keskendutakse haiguste ja raseduse ennetamisele ja perekonnaloomele, eelkõige laste saamise aspektist (mis noorele inimesele jääb niimoodi ehk kaugeks teemaks). Oluline oleks käsitleda näiteks ka teemasid, mis puutuvad mõlema osapoole entusiastlikku nõusolekusse, sellesse, kuidas omavahel neist teemadest rääkida, pornograafia levikusse ja mõjusse, soo- ja seksuaalsuhete ning stereotüüpide mõjusse ühiskonnas jpm.
Ses mõttes on algatused, nagu “Kuidas öelda jah?” kindlasti väga vajalikud, juhtides tähelepanu sellele, mis noortele tegelikult probleemiks on. See on ka põhjus, miks seda algatust ESTL (Eesti Seksuaaltervise Liit) poolt toetasime.