Sotsiaaldemokraadid andsid eile riigikogus üle arupärimise sotsiaalminister Tanel Kiigele, kellel tuleb selgitada, miks loobus sotsiaalkindlustusamet puude määramisest diabeeti põdevatele lastele, mis jättis nad ilma toetusest ja vähendas ligipääsu tugiteenustele.

„Varem määrati esimest tüüpi diabeedi diagnoosiga lastele keskmine või sügav puue, sest nad vajavad päeval ja öösel täiskasvanu abi nii ravitoimingutes kui ka esmaabi, mis on tingitud madalast veresuhkrust. Nüüd ei pruugi lapsed enam puuet saada. Kuigi tegu on lapse jaoks tõsise kroonilise haigusega, mis põhjustab lähedastele suurt hoolduskoormust, siis diagnoosi alusel enam lastele puuet ei määrata. Sellega on samas seotud toetus, tugiteenused ning lapsevanema tasustatud lisapuhkepäevad,“ märkis Riina Sikkut.

Seetõttu küsivad sotsiaaldemokraadid Kiigelt, millega on põhjendatud toetuse ja tugiteenuste kaotamine nende diabeeti põdevate laste puhul, kellele puuet ei määrata? „Kas pärast muudatust jääb lapse tervislik seisund ja pere toimetulek lapse haigusega samaks,“ pärivad nad ministrilt.

Sikkuti sõnul põhjustas eriolukord koos nakkusriskiga kroonilise haigusega laste vanematele suurt muret. „Tööandja ootas neid tööle, aga palgata puhkuse võtmine ei olnud sissetuleku vähenemise tõttu võimalik. Samas ei saanud nad ka hoolduslehte, sest laps pole nö haige, kui ta krooniline tõbi on ravimitega kontrolli all ja talle pole puuet määratud. Sel juhul ei saanud lapsevanemad kriisimeetmena kasutada erivajadusega lapse vanema toetust, kuigi sotsiaalkindlustusametil oli õigus seda neile määrata,“ selgitas Sikkut.

Sotsiaalminister peab nüüd selgitama, miks maksti erivajadusega lapse vanema toetust valikuliselt. „Kui koroonaviiruse leviku tõttu peaksid näiteks sügisel mõne lasteaia või kooli lapsed koju jääma, kas kaalute siis erivajadusega lapse vanema toetuse uuesti rakendamist? Kas toetus võiks laieneda kõigile kroonilise haiguse või erivajadusega laste vanematele, kes peavad olema lastega olude sunnil kodus?,“ küsivad arupärijad.

Sikkuti kinnitusel tuleks ajal, mil tervishoid liigub patsiendikesksuse ja personaalmeditsiini suunas, ka sotsiaalhoolekannet muuta paindlikumaks. „Lähtuda tuleb mitte niivõrd keskmisest patsiendist, vaid üha enam konkreetsest inimesest või perest,“ lisas ta.