Sven Mikser: mida teha Trumpi administratsiooniga?

Riigikogu väliskomisjoni esimees Sven Mikser (SDE) loodab, et Kongress hoiab uue presidendi administratsiooni rööbastel ning tagab USA välis- ja julgeolekupoliitika järjepidevuse.

Ei saa eitada, et Donald Trumpi võit USA presidendivalimistel šokeeris paljusid nii siin- kui sealpool Atlandi ookeani. Ühest küljest seetõttu, et säärane tulemus oli eelnevate gallupite taustal enamikule vaatlejatest ootamatu, teisalt ka põhjusel, et see võit kroonis üht läbi aegade negatiivsemat ja antagonistlikumat kampaaniat.

Trumpi võidu põhjuseid analüüsitakse küllap veel aastaid. Arvestades Ühendriikide valimissüsteemi oli ammu selge, et lõpptulemuse osas saavad otsustavaks üksikud tavapäraselt tasavägiseid heitlusi pakkuvad osariigid. Viimaste kampaanianädalate dünaamika soosis selgelt Trumpi ja nii langesid pea kõik võtmeosariigid – Florida, Ohio, Pennsylvania, North Carolina – vabariiklaste kandidaadi kukrusse.

Kas Clintoni kehva lõppmängu peasüüdlaseks oli FBI juhi James Comey avaldus endise välisministri e-kirjavahetuse uurimise kohta või nautis Trump kogu aeg peavoolupoliitikat vastustava nn vaikiva enamuse nähtamatut toetust, ei selgu tõsikindlalt paraku kunagi.

Nii riigisiseselt kui kogu maailmas tekitab Trumpi presidendiks tõusmine rohkesti hirme ja ebakindlust. Analüüsides kummagi kandidaadi tüüpvalija demograafilist portreed, tuleb ilmekalt välja, et Hillary Clintonit toetasid ülekaalukalt naised ning nooremad ja haritumad valijad, samuti rahvus- ja rassilised vähemused.

Trumpi kindlaimaks toetusbaasiks olid seevastu valged sisemaal elavad ja madalamalt haritud meesvalijad. Kui Trumpi ambitsiooniks on saada rahvast ühendavaks presidendiks ja vähendada Ameerika ühiskonnas haigutavaid lõhesid – ja ma loodan, et tal on selline ambitsioon –, siis peab ta veenma naisi, mustanahalisi ja latiinosid, et suudab täielikult muuta mitte üksnes kampaania käigus öeldud, vaid tegelikult paljude aastakümnete jooksul väljendatud seisukohti ja tõekspidamisi.

Mõistagi tunnevad Eesti inimesed enim muret selle pärast, milliseks kujuneb uue Ameerika administratsiooni välis- ja julgeolekupoliitika. Siiani on Trumpi tulevane välispoliitiline liin paljuski mõistatus. Ei saa salata, et mitmed tema kampaaniaaegsed väljaütlemised – alates Putini liidriomaduste ülistamisest kuni NATO kollektiivkaitse kahtluse alla seadmiseni – on olnud omajagu kõhedust tekitavad.

Ma olen ühte meelt nende analüütikutega, kes usuvad, et president Trumpi poliitika saab peaaegu kõigis valdkondades olema tunduvalt tasakaalukam ja pragmaatilisem, kui oli kandidaat Trumpi kampaaniaretoorika. Kuid uue poliitika paikaloksutamine ja tippametnike ametisse nimetamine võtab ka parimal juhul aega kuid. Seda enam, et Trumpi senises julgeolekupoliitika tiimis on vähe varasema valitsemiskogemuse raskekaallasi, mistõttu on keeruline ennustada, kes konkreetselt võiksid asuda tema administratsioonis nende valdkondade võtmepositsioonidele.

On selge, et Eestile jääb Putini Venemaa agressiivne ja ekspansionistlik välispoliitika nähtavas tulevikus suurimaks julgeolekuohuks. Valitsuse vahetus Washingtonis ja sellega paratamatult kaasnev hetkeline vaakum võib tekitada Kremlis kiusatuse kombata piire ja punaseid jooni. Seetõttu on meie huvides, et administratsiooni moodustamine ja ametisse asumine oleks võimalikult kiire ja sujuv. Asjaolu, et vabariiklikul parteil õnnestus Valge Maja võitmise kõrval säilitada ülekaal ka kongressi mõlemas kojas, loob selleks teatavad eeldused.

Ma olen veendunud, et Donald Trumpi juhitav USA administratsioon jääb vaatamata valimiskampaania käigus välja öeldule kindlaks oma liitlaskohustuste täitmisele. Vaatamata agressiivsetele ambitsioonidele on Putini režiim liitlaste koostöös heidutatav. Usutava heidutushoiaku loomine on olnud kõigi Eesti valitsuste julgeolekualane prioriteet ning Ameerika Ühendriigid meie suurima ja sõjaliselt võimsaima liitlasena on selle heidutuse nurgakiviks.

USA administratsiooni kõrval on Eesti poliitikud ja diplomaadid meie julgeolekuhuvide edendamisel alati aktiivselt ka Kongressi liikmetega töötanud. Võib eeldada, et lähiajal langeb just Kongressi õlule kohustus juhtida Trumpi administratsioon õigetele rööbastele ja tagada USA välis- ja julgeolekupoliitika järjepidevus. Ses kontekstis on oluline märkida, et Kapitooliumi künkal näevad nii vabariiklased kui demokraadid maailma julgeolekupilti valdavalt meiega sarnaselt ning seda asjaolu ei muutnud teisipäevased valimised õnneks mingilgi moel ega määral.

On sageli öeldud, et valdav osa Ühendriikide valijatest ei langeta oma valimisotsuseid lähtuvalt kandidaatide välispoliitilisest programmist. Kuivõrd Trumpi tuumikvalijate jaoks olid nende valimiste võtmeteemad illegaalne immigratsioon, töökohtade kaitsmine ja poliitilise süsteemi reform, siis peab uus president ametisse astudes pakkuma oma toetajatele nähtavaid initsiatiive just neis valdkondades.

Lisaks ootavad vabariiklased, kellest paljud ei ole Trumpi seni päriselt omaks pidanud, selgelt konservatiivseid algatusi ka poliitiliselt polariseerivates küsimustes, nagu ülemkohtu uue liikme nimetamine või Obama tervishoiureformi tagasipööramine.

On selge, et isegi USA-taolises superriigis ei jagu poliitilistel juhtidel lühikese ajaga kõigi teemade jaoks tähelepanu. Seetõttu seab tööd alustav administratsioon ka objektiivselt olulised teemad mingisse prioriteetsuse pingeritta. Meie ülesanne on koos samamoodi mõtlevate Euroopa liitlastega sõnastada võimalikult selgelt oma euroatlantilised mured ja ootused, tagamaks, et julgeolekupoliitika ei vajuks värske presidendi agendas tagaplaanile.

Postimees