SVEN MIKSER: pole mingit alust eeldada, et Trumpi uus ametiaeg kulgeks sama pehmelt kui eelmine

PiretJulgeolek

Sellel, kes on Ameerika Ühendriikide president ja millist poliitikat ta ajab, on vahetud mõjud Euroopa, sealhulgas mõistagi ka Eesti julgeolekule. Eesti ei vali ameeriklastele riigipead ja peab olema valmis oma huvide edendamiseks asju ajama igaühega, kelle USA valijad Valgesse Majja lähetavad. Samas on oluline, et mõistaksime ameeriklaste ühe- või teistsuguse valiku tähendust ja tagajärgi ning oskaksime ka oma strateegilisi otsuseid vastavalt kujundada.

Ükskõik, kust otsast vaadata, on Donald Trumpi võimule naasmise tõenäosus ligikaudu 50%, ühesõnaga piisavalt suur, et seda võimalust mitte ignoreerida. Mida tähendaks Trumpi teine presidentuur Eesti julgeoleku jaoks?

Olen sageli kuulnud uinutavat juttu sellest, et Trumpi esimese ametiaja jooksul ei juhtunud midagi kohutavat ja et vaatamata ebatavalisele avalikule suhtlusele ja kummalistele avangutele Põhja-Korea ja Venemaa suunal jäi USA välispoliitiline kurss suures plaanis üsna endiseks. Isegi kui see nii oli, on hoiatavaid märke, mis annavad aimu, et sel korral võib minna sootuks teisiti.

Kaks vaoshoidvat tegurit
Trumpi esimese administratsiooni välis- ja julgeolekupoliitikat aitasid stabiliseerida kaks olulist tegurit. Esiteks komplekteeris varasema valitsemiskogemuseta Trump oma meeskonna valdavalt vanadest julgeolekuhaidest (James Mattis, John Kelly, Herbert Raymond McMaster, John Bolton jpt), kes nägid oma missiooni muu hulgas presidendi võimuliialduste ja avantüüride ohjeldamises ning asetasid ustavuse põhiseadusele kõrgemale isiklikust lojaalsusest presidendile.

Ei ole vähimatki kahtlust, et võimalikul uuel ametiajal soovib Trump taolistest „personalivaliku vigadest“ hoiduda ja mehitab kõik administratsiooni võtmepositsioonid inimestega, kelle jäägitule truudusele võib ta kindel olla isegi 6. jaanuari mässukatse taolistes olukordades.

Teiseks eksisteeris USA kongressi mõlema koja vabariiklaste fraktsioonis 2016. aastal tugev julgeolekukonservatiivide tiib, kes pidasid USA liitlaskohustuste täitmist oluliseks rahvuslikuks huviks ja olid valmis tasakaalustama Trumpi NATO-skepsist. Sestpeale on vabariiklaste seltskond Kapitooliumi künkal aga iga kaheaastase valimistsükliga muutunud järjest isolatsionistlikumaks. Tänaseks on enamik neist, kes toona Trumpi küsitavatele algatustele vastanduda söandasid, kas oma positsioonidelt kõrvaldatud (Dick Cheney, Adam Kinzinger) või ise lahkumas (Mitt Romney).

Mitmed on aga pidanud järjest Trumpi-kesksemaks muutuvas parteis mingigi rolli säilitamiseks oma varasematest põhimõtetest lahti ütlema. Kes julgeks loota, et Lindsey Graham või Marco Rubio julgeks täna öelda, et Donald Trump on USA julgeolekupoliitilisest kursist rääkides valel teel?

Niisiis ei ole erilist põhjust loota, et USA pikka demokraatiatraditsiooni sisse kootud institutsionaalsed stabiilsusmehhanismid aitaksid Trumpi võimule naasmisel tema isiklikku NATO-skepsist ja tema erakonnas kasvavaid isolatsionistlikke meeleolusid tasakaalustada.

Ei maksa takka kiita
Mõni Eesti poliitik on jõudnud rõõmustada Trumpi ähvarduse üle visata need liitlased, kes kaitse-eelarvesse ebapiisavalt panustavad, Putini lõugade vahele, kuivõrd selline ähvardus võivat sundida eurooplasi tegema täiendavaid investeeringuid oma riigikaitsesse. Võib küll, ainult et sel juhul tehakse need kulutused mitte lootuses ameeriklastele meele järele olla ja nende soosingut pälvida, vaid pigem lähtudes arusaamast, et ameeriklastele ei saa häda korral ilmtingimata loota.

Trumpi sõnum, et kaitstakse vaid neid liitasi, kes selle ise kinni maksavad, tähendab ju sisuliselt, et Euroopa liitlaste kaitsmine Kremli totalitaristliku ekspansionismi eest ei ole enam USA vahetu rahvuslik huvi, vaid koormav kohustus või tasu eest osutatav teenus.

Naiivset heameelt on Eestis väljendatud sellegi üle, nagu aitaks Trumpi käitumise ettearvamatus heidutada pahasoovijaid ja tagada maailmas rahu. Paraku pole see päriselt nii.

Kui teatud taktikaline ettearvamatus ja vastase teadmatuses hoidmine on kaitset planeerides hea ja mõistlik, siis Putini-taoliste vaenlaste heidutamiseks on vältimatult vaja, et nad oleksid ühemõtteliselt veendunud, et mistahes avantüürile järgneb vältimatu ja jõuline vastus. Selles osas on ettearvamatus – ja eriti oma liitlaste teadmatuses hoidmine – stabiilsust ja turvatunnet kahandav.

Ameerika juba tõmbub tagasi
Vaadates punnseisu, mis on USA kongressi esindajatekojas tekkinud Ukraina sõjalise abistamise teemal, tuleb tõdeda, et Ameerika pööre isolatsionismi suunas ei ole täna mitte teoreetiline võimalus, vaid juba käimasolev protsess. Seevastu Euroopa jaoks on ameeriklaste enesesse tõmbumine ja Putini Venemaa agressioon Ukraina vastu toonud kaasa eksistentsiaalsete julgeolekuohtude naasmise tunde.

Sõjaliselt tugevam ja poliitiliselt julgem Euroopa on täna ka Eesti huvides. See ei tähenda ameeriklaste tõrjumist Euroopast või soovi tormata globaalseid kriise lahendama ilma Atlandi-taguste liitlasteta, vaid pigem seda, et Euroopa peab julgema ja suutma võtta endale moraalse liidripositsiooni reeglitepõhise maailmakorra hoidmisel ja kaitsmisel.

Tugev Euroopa, mis aitab alal hoida multilateraalset rahvusvaheliste suhete süsteemi, on meie jaoks tähtis ka seetõttu, et suurte jõukeskuste rivaliteedil põhineva maailmakorra naasmisega kaasneb paratamatult oht, et suurjõudude vahetus naabruses paiknevad väikeriigid tõmmatakse nende privilegeeritud huvide sfääri.

Sven Mikser: pole mingit alust eeldada, et Trumpi uus ametiaeg kulgeks sama pehmelt kui eelmine