Sven Mikser: Raimond Kaljulaid heitis Jüri Ratasele kinda

Kaks nädalat tagasi näis Jüri Ratase poliitiline tulevik helge ja pilvitu. Ta oli ülekaalukalt populaarseim peaministrikandidaat ja tema partei nautis küsitlustes liidripositsiooni. Täna paistab, et Keskerakond on aktiivselt valmistumas Ratase-järgseks ajastuks. Selgeim märk sellest on Raimond Kaljulaidi hommikune avaldus, kirjutab välisminister Sven Mikser.

Kirgedest tiinel ajal võib ilmne jääda esmapilgul märkamatuks. Tegelikult ei väljenda Kaljulaidi lahkumine Keskerakonna juhatusest mitte niivõrd tülgastust EKRE vastu (küllap mingil määral seda ka!), kuivõrd umbusaldusavaldust Keskerakonna esimehe Jüri Ratase suhtes. Sest erakonna kirkaima uue tähe demonstratiivne lahkumine partei kõrgemast juhtorganist protestiks esimehe poliitilise joone vastu pole tõlgendatava millegi muu kui kindaheitmisena.

Savisaare kukutamise järel eeldasid paljud Keskerakonna lagunemist või jagunemist. Kohe seda ei juhtunud. Valitsusse pääsemisega tekkis jagatavat võimupirukat juurde, läbi häda suudeti kohalikel valimistel hoida ainuvõimu Tallinnas ning potentsiaalsed troublemaker’id Yana Toom ja Mihhail Kõlvart rahuldasid oma ambitsioone riigijuhtimise närvikeskusest eemal – üks all-linnas, teine Brüsselis. Aga parafraseerides Ristikivi: see, kellele on palju antud, riskib kõik käest pillata. Tallinna võimupiruka kaitsmine, erakonna vene tiiva vaoshoidmine ja Stenbocki maja võtmete turvamine – ühel hetkel hakkas neid palle žongleerimiseks lihtsalt liiga palju saama.

Üllatavalt suur allajäämine Kaja Kallasele seadis Ratase eksimatu poliitilise vaistu ka omade hulgas kahtluse alla. Eelistades koalitsiooni EKREga kõrvalrollile Kallase juhitavas valitsuses, andis Ratas oma erakonnale selge signaali, et tema peaministrikoht on partei kui terviku prioriteetide reas kõrgemal Tallinna linnavõimust või venelaste ootustest (ja ka väärikusest). Aga Kõlvarti ja Toomi jaoks ei ole Ratase peaminitritool kunagi olnud Keskerakonna raison d’être. Ja Kaljulaid saab sellest aru.

Kui pullid on juba sarved kokku pannud, siis peab üks neist alla jääma. Ratase jaoks on ses võitluses kaalul oluliselt rohkem.

Täna pole rohepruuni koalitsiooni sünd veel kaugeltki kindel. On täiesti mõeldav, et Kaja Kallas leiab ülemäärase võidujoovastuse ja pettasaanu sügava masenduse vahel mingi kolmanda, kindlama pinna, ronib oma kõrgelt aujärjelt paar astet allapoole ja teeb valitsuse siiski ise ära (tõsi, see nõuab otsustavust ja paindlikkust, mida Kallas viimase kümne päeva jooksul ei ole üles näidanud). Samuti on võimalik, et kasvav surve avalikkuse ja ajakirjanduse poolt sunnib tsentristid ja konservatiivid sedavõrd jäikadele positsioonidele, et koalitsioonikõnelused jooksevad umbe.

Kui Ratase teine valitsus jääb sündimata, tähendab see võitu Ratase üle mitte üksnes Kaja Kallasele, vaid ka Raimond Kaljulaidile. Pärast sellist allajäämist oleks Ratase minek Kaja Kallase valitsuse majandusministriks sisuliselt võimatu ja võimuvahetus erakonnas enam kui tõenäoline.

Kui too “rohepruun” aga siiski sünnib (ja võimu nimel ollakse valmis paljugi alla neelama), siis tuleb Raimondil üksnes oodata. “I-told-you-so”-hetk saabub tolgi juhul üsna kiiresti, küllap juba enne järgmisi kohalikke valimisi.