Nii kui Martin hommikul oma rähmased silmad lahti tegi, aimas ta halba. Teate küll, see õõnes tunne, mis tavaliselt kas armumise või lennuki õhkutõusu ajal kõhust läbi käib. Ainult et Martin polnud ei armunud ega lennukis, kirjutab Sveta Grigorjeva Eesti Ekspressis.

Uneski polnud ta midagi sihukest näinud. Aga ebameeldiv tunne, näed, kleepis ikka, andis end kõhu sees tunda. Õnneks tuli Martinile varbaid sussidesse toppides meelde – käes on jaanipäev! See lohutas rohkem kui veidi. Suguvõsa tuleb kokku: väike lõke, õlled, viinad, saun, liha, naised, suurem põleng, kaklused – oli, mida oodata! Päev, kui sai peaaegu legaalselt juhtida autot promilliga, sõita sõbrale korralikult molli, panna ebameeldiva naabri välikäimla põlema või kas või järve uppuda! Pool Eestit käitus sel päeval just nii, ja nii paljusid ei saa ju korraga vangi panna. Karistussüsteem kukuks sedasi lihtsalt kokku! Jaanipäev on püha, sest see on ainus päev aastas, kui Eesti teab, mida on oma inimeselt oodata. Mille poolest erineb jaanipäevaline jaanipäeva ilmast? Aga selle poolest, et erinevalt eestlase käitumisest ei saa jaanipäeva ilma prognoosida. Milline kergendus! Milline turvavõrk ja -tunne! „Armastan sind, jaanipäev,“ mõtles Martin käsi ringutades. Kõhuski läks õõnes tunne selle peale nagu veidi väiksemaks.

*

Hommikust oli mööda läinud mitu head tundi, Martin oli juba vaikselt eelmisel suvel ostetud grilli üles seadnud, pannud mõne lihalõigugi küpsema. Külalisi oli oodata küll alles õhtul, aga Martinil oli kõht juba tühjaks läinud. Hommikune halb eelaimdus oli ammu lahtunud, seda tühjust pidi nüüd muuga täitma. Kui liha juba särises, läks Martin tuppa, tegi arvuti lahti, sisestas Google’isse „ETV otse“. Oli uudiste aeg. Äkki osatakse õhtuse ilma kohta ikka midagi konkreetset öelda, mõtles Martin, praegu ei saa üldse aru, kas hakkab sadama või ei. Peab välikatuse püsti panema, siis väga nagu ei viitsi..? Kaks sekundit hiljem tardus Martin ekraani ette paigale, hommikune kõhutunne oli tagasi.

Meeldiv naishääl rääkis tõsisel toonil, et eile varahommikul leidis aset üks kummaline juhtum. Nimelt: üks tundmatu naine hakkas keset Vabaduse väljakut tantsima. Uudised näitasid pilte platsist ja millestki, mis esmapilgul nägi välja nagu mingit sorti lõbusam rahutus. Martin ei uskunud oma silmi.

Kurioosseks teeb sündmuse asjaolu, et nn liikumisega on praeguseks hetkeks liitunud juba üle tuhande inimese. Arstid ei taha hetkel veel diagnoosiga kiirustada, aga esialgsete andmete põhjal arvatakse, et tegemist võib olla nn tantsukatku uue juhtumiga.

Ta nägi platsil peaaegu kõiki riigikogulasi. Liberaalid, konservatiivid, sotsid, isamaakad, kõik olid seal! Ta nägi suures koguses vikerkaarelippe, neonatse, katoliiklasi, noori, vanu, naisi, mehi, isegi koerad olid seal – mida kuradit – lõbusalt koos aega veetmas?!

Viimane sellise haiguspuhangu juhtum toimus Euroopas aastal 1518, Strasbourgis, praeguse Prantsusmaa territooriumil. Kuna tavaliselt on tantsumaania leidnud aset just poliitiliselt, majanduslikult ja ökoloogiliselt murrangulistel perioodidel, leiavad ajaloolased, et tegemist võib olla tõepoolest tantsuepideemia uue juhtumiga. Praeguste andmete kohaselt ei nõua Vabaduse väljaku tantsijad midagi. Siiski soovitame tungivalt platsile väga lähedale mitte minna, ideaalis lausa vältida Vabaduse väljakut ja/või selle läheduses viibimist. Nn tantsukatk on ekstreemselt nakkav, inimesi liitub igal tunnil praktiliselt sadade kaupa. See, sedastab meeldiv naishääl väga tõsisel toonil, kes juba on kord alustanud tantsimist, tantsib tõenäoliselt kas kokkukukkumise või raskemal kujul – isegi surmani!

Milline mõttetu energia raiskamine, mõtles ahastuses Martin, kui juba nägi oma mobla ekraanil plinkimas sõbra nime. Teisel pool toru oli kamraad Mart.

„No ae, seltsimees! Kuulsid juba?“

„Just vaatasin, kuulsin – aga see on mingi nali, eks… Fake news?“

„Minagi arvasin! Aga siis läksin kohale, tahtsin oma silmaga näha, tänapäeval enam kunagi ei tea, jah… No ja tõsi, Martin, puhas tõsi, tantsivadki! Nagu hullud. Need, kes juba eile varahommikust saati platsis, neist on mõni juba teadvuseta! Muga samal ajal jõudnud politsei ja eriüksuslased, kes seda massihüsteeriat tulid laiali ajama – enamik neist on juba praeguseks hullunutega liitunud! Selline nali siis…“

„Ja… ilma… alkoholita tantsivad või? Sõid midagi? Äkki mingi mürgitus?“

„Täitsa kained! Need, kes juba maas, neid on juba kontrollitud ja, saad aru – puhtad! Mitte ühtegi kahtlast ainet pole sees!“

„Kained? Uskumatu… Kuule, anna mulle 20 mintsa, pean grilli kinni keerama ja siis kohe juba tulen. Kuule, seda ka, et – hoia igaks juhuks neist hulludest ikka oma paar meetrit ­eemale, tea, äkki nakkab veel…“

„Mina olen mees, Martin! Härga tuntakse sarvest, meest immuunsusest! Eriti mingi pooletoobise naise algatatud pooletoobiste tantsulkale keset Vabakat! Tule kiiremini.“

*

Trammist väljudes kostis juba kaugelt rohkelt pasunaid ja punki. Ettevaatlikult platsile lähenedes nägi Martin, et Vabaduse väljakust oli saanud oma nime vääriline koht. Poolpaljad inimesed reivisid dionüüsiliselt justkui marutaudis loomad, visates oma ihuliikmeid ja jäsemeid sedasi edasi-tagasi, üles-alla, diagonaalist diagonaali, et see ei läinud Martini silmis mingit pidigi kokku ettekujutusega tsiviilsetest ja normaalsetest – korralikest Eesti inimestest! Eriti jaanipäeval! Nad oleks võinud ju lihtsalt end seks puhuks täis lakkuda, promilliga mööda maanteed sõita, naabrile molli kütta, midagi põlema panna või järve uppuda! Aga ei! Tantsivad siin täitsa kainelt keset päist päeva end surnuks! Absurd! Lõpuks silmas ta Jaani kiriku ees üht üksikut, oma rõhutatud staatilisuse poolest teistest selgesti eristuvat suurt kuju. Nagu Lenin, mõtles Martin uhkelt. Kergendatult ohates sööstis Martin sinna, tänades sisimas jumalat, et vähemalt üks normaalne inimene oli veel alles.

„Tere, Mart! Ahoi, seltsimees!“

„Vaata, mida süvariik on inimestega teinud!“ hüüdis Mart eemalt. „Käivad muidugi kuuldused, et see võib olla mõne vaktsiini võimalik kõrvalmõju. Aga ei tea, ei tea… Ma ise muidugi arvan, et selle taga on Brüssel!“

„Või Hiina?“ pakkus Martin.

„Tõenäoliselt. Või Reformierakond.“

Martin lasi oma raskel ja uskumatul pilgul liuelda ja surfata üle pulbitsevate, kihisevate, justkui üle ääre ajavate kehade. Ta mõistmatus ja õudustunne aina kasvasid. Näis, nagu oligi see va maailmalõpp lõpuks käes.

„Issand, kas see on Silvia Ilves, kes mängib seal tšellot mingitele… koertele!?“

„Need ei ole sul „mingid koerad“, Martin, vaid Põhja prefektuuri patrullkoer Sharky ja springerspanjel narkokoer Cherry! Nad on täiesti ära pööranud ja ei allu enam ühegi treeneri ega peremehe käsklustele!“

„Issand, nad on täitsa ju nagu ära võlutud seal, liputavad saba ja kukerpallitavad koos mingite… mingite hipidega! Jumal teab, äkki need on isegi anarhistid! Meie oma Sharky ja Cherry! Kukerpallitavad keset Vabaduse platsi põhiseaduslikule korrale ohtlike lillepärgades maoistidega!“

„Sa ei kujuta ette, mida kõike ma siin täna näinud pole…“

„Kuule, mida see Ilves neile mängib? Kõlab kuidagi tuttavalt. Sa saad muusikast paremini aru, oskad öelda, mis asja ta mängib? Nagu mingist reklaamist pärit šampoonilugu?“

„See on „Mälestus“ Andrew Lloyd Webberi muusikalist „Kassid““.

„Mille järgi meie patrullkoer Sharky ja springerspanjel narkokoer Cherry seal antifasoroskommunistidega hauguvad või?!“

„Ja sina arvasid, et Covidist ei saa enam midagi hullemat tulla…“

„Ja aina hullemaks läheb… Issand, vaata Vabadusristi alla! Näed või? Kas sa näed, raisk, mis seal toimub!!! Varro Vooglaid tantsib kaitseväeorkestri saatel… käest kinni… jumal, anna armu… ei, see pole võimalik… selle radikaalpussyriotputinist Sveta Grigorjevaga!!! Issand, mul tuleb praegu šašlõkk üles. See on nagu, see on nagu…“

„Faking Titanic.“

„Nagu. Faking. Titanic.“

„See ei saa olla Brüssel, selle taga peab olema Hiina!“

„Või midagi veel hullemat. Mis on veel hullem kui Hiina? Veel võimsam?“

„Jah, sul on õigus, see on hullem! See on ohtlikum kui Brüssel. Võimsam kui Kreml. Suurem kui Hiina.“

„Issand, mis asi, kes siis, Mart? Mis on veel hullem? Kes teeks seda meile? Meie armsale väiksele Eesti riigile?!“

„See, mu kallis Martin, on Soom…“

Jõudmata lauset lõpetada, tundis Mart äkitselt, kuidas ta käsi hakkas justkui iseenesest liikuma. Nagu miski-keski nähtamatu jõud oleks ta korraga üle võtnud. Mart kuulis nüüd vaid magusat meloodiat ja tungi pööraselt reivida, reivida… Raisk, kuidas ta tahtis nüüd ennastunustavalt reivida! Tantsukatk oli jõudnud ka temani. Mart rebis lipsu eest ja sööstis suurte kohmakate hüpete ja hüperpolka sammudega tantsuliste keskele, jättes Martini üksi ammulisui Jaani kiriku ukse juurde. Mart kuulus nüüd sinna, nende hullude hulka. Pisarsilmil vaatas Martin, kuidas ka Mart kaob nüüd äärmusfeministide, onu Heinode, Roosabanaanikeste, Sinise Äratuse, liberaalide, konservatiivide, hipide, Sharkyde ja Cherryde, Silviate ja Svetade, Varrode ja vikerkaarelipuliste vasakpoolsete vahelisse tantsuvahtu. Neist oli saanud üks meeletult tsentrifuugiv üksmeelne kollektiiv. Ja kui nad surnud pole, tantsivad nad Vabaduse väljakul siiamaani.

PS. Käivad kuuldused, et viirus on nüüdseks jõudnud juba ka Martinini. Viimaks oli kätte jõudnud jaanipäev, mida ei osanud ette ega uneski näha mitte ükski normaalne või vähem normaalne eestlane.

Svet Grigorjeva jaanijutt: Sel aastal tuleb jaanipäev teisiti