Sveta Grigorjeva: ligipääs kultuurile pole luksus, vaid inimese põhiõigus

digiArvamus

Foto: Kerli Ever

See, et praeguse eelarvepoliitikaga minnakse muuhulgas kallale ka laste huvitegevusele, on tegelikult ju täitsa iseenesestmõistetav ja peaaegu asjade loomulik käik. Mis aga ei tähenda, et seda peaks taluma ja sellega peaks leppima, kirjutab luuletaja ja lavastaja, sotsiaaldemokraatide venekeelse ühenduse liige Sveta Grigorjeva ERRi arvamusportaalis.

Seitsmeaastaselt läksin ma Tallinna Kuristiku Gümnaasiumis pakutud rahvatantsutrenni ansamblisse Priisle (tervitan sind, legendaarne juhendaja Riina Raaga!). Sedasi sai alguse mu siiamaani kestev afäär tantsuga, sestap võib julgelt väita, et tegemist oli mu elus üpris tähtsa ja pöördelise sündmusega.

Üldsegi mitte vähem tähtsam on tõik, et sealsamas kohtasin ma ka oma ühte parimatest sõbrannadest, kes on omakorda praegu üheks legendaarseks õpetajaks küll hoopis Savijalakeste rahvatantsuansamblis (tervitan sind kallis Kristiina Vilipõld!). Milline olulisi sündmusi loov jõud peitub küll ühes väikses kollektiivis, ühes rahvatantsuansamblis kuskil lasnaka lõpus – võib leida nii elukestvaid sõprussidemeid kui ka elukutse. Lausa nii!

Kui mitu suve veetsime priislekatega tantsupeol Kalevi staadionil polkat ja mitte ainult polkat vihtudes. Nii võimatult palavatel päevadel kui ka kohutavas ja näiliselt mitte kunagi lõppevas (padu)vihmas sumbates.

Põlenud nahk, tedretäpid, läbivettinud pastlad, pearätikuks seotud särgid, tohututes kogustes jäätist ja limonaadi, päikesepisted, pisarad, sellest aga veel rohkem naeru, kooli aula põrandal magatud (või pigem magamata) ööd õhtul pilgeni õhku täispumbatud kuid hommikuks juba õhust pea tühjadel madratsitel, valusad villid jalgadel, hobusesalv, plaastrid, aspiriinid, liitrid ja liitrid vett, rongkäigud.

Kõik need teel lauluväljakule kingitud lilled Eesti poliitikutele – ei ütle kellele, aga nii mõnigi neist on minusse pärast 20. augustit väga kriitiliselt suhtunud, mõni lausa kutsunud vaat et lausa riigi ja eestluse vastaseks tegelaseks.

Nojah. Oleksin ma tollal teadnud, kellele ma neid lillekesi kingin… Aga laps ei tea, mis on poliitika, laps tahab kuskile kuuluda ja teistega koos tantsida, hüüda rongkäigus pealtvaatajatele: “Elagu Priislele!” rõõmsa huilgega vastu ja eks see ongi õige. See ongi lapse õigus.

Mida ma selle pika ja sentimentaalse sissejuhatusega öelda tahan? Aga seda, et ligipääs (trenn oli minu mäletamist mööda tasuta või sümboolse summaga) tantsutrennile oli elumuutev. Kus õppisin ma kollektiiviga arvestama, seda va kompromissikunsti? Kus õppisin ma koos teistega ühise eesmärgini jõudmist? Kus õppisin ma, et teps mitte kõik inimesed ei ole minu moodi, aga kellega peab ometigi maid ja tantsu ja tantsupartnereid jagama.

Kus õppisin ma tundma end millegi suurema osaliseks olevana? Kust leidsin ma sõpru kogu eluks? Kust leidsin ma elukestva kire tantsu vastu? Nojah, aina sentimentaalsemaks see tekst siin läheb… Palun vabandust.

Lugeja ehk juba aimab, millistest sündmustest see tekst “inspiratsiooni” saanud on ja mille kohta see käib.

Jah, olen minagi murelik praeguse koalitsiooni, mille eesotsas on Reformierakond, kava pärast kärpida omavalitsustele jagatavat huvitegevuse toetust – trummipõrin – ei vähem ega rohkem kui seitsme miljoni euro võrra. Samal ajal näitlikustab selline äärmiselt lühinägelik otsus päris täpselt poliitilise eliidi ammuseid tõekspidamisi ja eelarvamusi.

Pandeemia on ilmekalt näidanud, milline on meie riigi ja valitsejate suhe ja suhtumine kultuuri. Mis pea esimesena kriisis kinni pannakse ja pea viimasena lahti tehakse? Kas jõusaalid ja kaubanduskeskused? Ei. Ikka teatrid, kinod ja kontserdimajad.

See, et praeguse eelarvepoliitikaga minnakse muuhulgas kallale ka huvitegevusele, on tegelikult ju täitsa iseenesestmõistetav ja veidi küüniliselt öeldes, peaaegu et asjade loomulik käik. Mis aga ei tähenda, et seda peaks taluma ja sellega peaks leppima. Sestap, palun, kallid kultuuri ja huvitegevusega tegelevad inimesed, nn kulturnikud, palun teeme häält! Veel rohkem! Ja kohe.

Muidu jääbki nii, et kultuuritegelased tulevad peamiselt enne esietendusi erinevate päevalehtede intervjuudes abstraktseid eksistentsiaalseid ütlemisi, kõnekäände ja lugupeetud surnud kirjanikehärrade tsitaate pilduma. Aga siis, kui on vaja struktuurseid ja poliitilisi otsuseid mõtestada ja ehk isegi kritiseerida, on pea kõik millegipärast vakka.

Kunst ei kõrgu ju ometi poliitikaüleselt kuskil omaette ideedesfääris, vaid on alati sõltunud ja sõltub praegugi otsustest, mida tehakse Toompeal. Muidu juhtubki nii, et laste huvitegevuselt, ja eriti nendelt lastelt, kes ei ela suurtes ja hästi toimetulevate omavalitsustega linnriikides, võetakse ressursid poole võrra väiksemaks nigu niuhti. Isegi Tammsaaret või Mikitat ei jõua tsiteerida.

Tänasele, homsele ja ülehomsele Toompeal istuvale seltskonnale tuleb selgeks teha, et ligipääs kultuurile ja huvitegevusele ei ole mitte luksus, vaid inimese põhiõigus.

Kui kunagi ongi taasiseseisvunud Eesti Vabariigis mindud päriselt eesti kultuuri ja selle säili(ta)mise kallale, siis on see praegu, selles jätkuvas pandeemias, praeguse koalitsiooni äärmiselt lühinägeliku eelarve läbi. Rääkimata sellest, et pandeemia tõttu on niigi palju sotsialiseerumist laste vahelt ära jäänud, sinna otsa veel kaugõppest tingitud stress, tõsised vaimse tervise probleemid ja häired, hirm tuleviku ees.

Praegune huvitegevus on homse kultuuri külvatud vili. Mida me lõikame sealt sedasi aastate pärast niivõrd küünilise kärpepoliitika juures?

PS

Kus te nüüd olete, oo suured eesti kultuuri kaitsjad? Miks te nüüd siis vait olete? Aga loomulikult, see, kas Kumus mõne maali või pildi all sõna “neeger” asemel midagi poliitkorrektsemat pandud, on sellest muidugi olulisem.

Kus te nüüd olete, austatud Maarja Vaino, Riina Solman, Peeter Espak, Lauri Vahtre? Kasutage oma sümboolset kapitali ja teravat sõna, palun! Nüüd on selleks enam kui põhjust, sest see ongi seesama eesti kultuur, selle kestmine ja õitsemine, mille kaitsmisest te nii tihti oma tekstides ja sõnavõttudes räägite.

Või ongi nii, et lapsed õitsegu mujal kui lauluväljakul ja Kalevi staadionil? Või ongi nii, et lapsed õitsegu mujal kui rahvatantsuansamblis, laulukooris, korvpallis, ratsatrennis, klaverimängus, karates, jalgpallis ja käsitööringis, peaasi et saab aga edaspidigi “neeger” öelda? Nii ongi või?

Sveta Grigorjeva: ligipääs kultuurile pole luksus, vaid inimese põhiõigus