Sveta Grigorjeva: müüjatüdrukust peaministriks? Jah, palun!

Luuletaja Sveta Grigorjeva kõne sotsiaaldemokraatide venekeelse ühenduse e-üldkogul, 01.05.2021.

„To the left, to the left!“ laulab Beyoncé oma kunagises hittloos „Irreplaceable“. Laulja ei viita küll mingitpidi poliitilisele maailmavaatele ega vasakpoolsusele, aga hiljuti olen leidnud end Eesti uudiseid lugedes neid sõnu laulvalt kaasa loitsimas, mõeldes noist ridadest just viimatimainitust lähtuvalt. Näib, et Eesti politiiline kliima ja selle peavool ei ole mitte enam lihtsalt peast soojenemas, vaid huugab suurtes kogustes lühinägelikkuse kuuma auru ja arutust. Sestap.

Liitun Sotsiaaldemokraatide Venekeelse Ühendusega, sest jagan selle liikmetega sarnaseid väärtuseid, eriti mis puudutab tingimusteta kõikide vähemuste õiguste eest seismist. Soov on aktiivsemalt toetada inimesi ja organisatsiooni, mis mulle sarnaselt seisab ja toetab maailma, kus kõikidele on tagatud võrdsemad võimalused ja ligipääs parimale võimalikule haridusele, huvitegevusele, tervishoiule ja toimetulekule sõltumata inimese sotsiaal-majanduslikust taustast/seisust, soost, tervislikust seisundist, erivajadustest, puuetest, rahvusest, rassist ja seksuaalsest sättumusest.

Mind teeb äärmiselt murelikuks jätkuv populistide populaarsuse tõus, ka vene emakeelega eestlaste seas, ja tänaste peavooluparteide suutmatus pakkuda populistide poolt kõnetatud inimestele alternatiivi. Näib, et meie tänaseid valitsejaid ei huvita jätkuvalt inimesed, kelle põhisõnavarasse ei kuulu sellised mõisted nagu „startup“ ja „exceli tabel“. Millest on kahju, sest maailmas on enamgi kui vaid tõhususpõhine mõtlemine ja üüratute summade kokkuajamine peamiselt sotsiaalmajanduslikult virelevate inimeste ja nende laste arvel. Eriti nende arvel, kes ei ela näiteks Tallinnas või Tartus.

Neoliberaalsus on end viimaste aastakümnetega nurka mänginud, mida näitab ilmekalt ka ohtlik eelnevaltmainitud populistide tõus ning nende aina suurema hulga inimeste kõnetamise võime. Aeg on nii neoliberaalidele kui populistidele Beyonce sõnadega meelde tuletada: „So don’t you ever for a second / Get to thinking you’re irreplaceable“. Aga selleks ei piisa viisi omaette nurgas üksinda laulmisest.

Pandeemia on ilmekalt välja joonistanud, et segregeerunud ja jätkuvalt segregeeruv Eesti on reaalsus, millega peab tegelema. Enamgi veel, segregeerumine on ohtlik – etnilisse vähemusse kuulumine ja sotsiaal-majanduslik haavatavus käivad käsi-käes ja kriisid löövad esimesena just niigi hapralt ja kitsikuses elavaid inimesi. Meid peaks ometigi huvitama, kuidas läheb Eesti inimesel – olgu see inimene mistahes emakeelega, mistahes rahvusest, mistahes seksuaalse sättumusega, mistahes tervisliku seisundiga. Isegi kui, oh õudust, kui see inimene ei kasutagi igapäevaselt selliseid mõisteid nagu „idufirma“ ja „zoom“!

Ühessegi parteisse ma siiski hetkel ei plaani astuda, Venekeelse Ühendusega saab liituda ka ilma kuulumata Sotsiaaldemokraatide erakonda. Sellised ühendused võivad olla inimestele nagu mina – kes tahavad aktiivsemalt panustada ühiskonda ja poliitilistesse protsessidesse, aga sealjuures ei taha ilmtingimata kuuluda ühesse kindlasse parteisse – olla ideaalseks kasvulavaks ja kohaks, milles sarnaselt mõtleva kogukonnana ja kogukonnaga kobestada Eesti pinnast hoolivama ja avatuma ühiskonna poole.

Eesmärgiks on ei enam ega vähem kui süüa enda 20ndal augustil Roosiaiakõnes öeldud sõnu, et lihttööliste perekonnast pärit vene juurtega lapsel ei ole võimalik tänases Eestis võrdväärselt läbi lüüa ja saada näiteks peaministriks. Üksinda mul selliste muutuste algatamiseks jõudu pole, loodetavasti on suurema kogukonnaga lihtsam mingeid protsesse käima lükata. Valgast või Lasnamäelt või Maardust või Kohtla-Järvelt või Jõhvist või Narvast pärit müüjatüdrukust peaministriks? Jah, palun! Aga mitte alles 30-e aasta pärast, vaid varem. Palju, palju varem!