Looduse taastamise loosung võib olla esimene samm inimülese maailmamõistmise kujunemisel, kus biosfäär ja ökosüsteem on omaette väärtus ning inimene selle piire tunnistav eluvorm.
Sõnapaar „looduse taastamine“ (nature restoration) oli veel hiljuti väljaspool looduskaitsjate ja ökoloogide kitsast ringi suhteliselt tundmatu. Praeguseks on väljend leidnud koha tavakasutuses ning seda kohtab järjest sagedamini nii jutuajamistes kui ka meedias. Näiteks Google leiab internetis otsingule (15. VI) „looduse taastamine“ 4950 vastet (inglise keeles 497 000 vastet). See on loomulik, arvestades, et ÜRO on käesoleva kümnendi kuulutanud ökoloogilise taastamise aastakümneks ja Euroopa Liit on julge ja ülimalt tähtsa looduse taastamise määruse väljatöötamise lõppjärgus. Veelgi enam, meedias leiavad kajastamist Eesti rabade ja loopealsete taastamise suurepärased, tõsi küll, mõnikord ka poleemikat tekitanud saavutused.
Nagu kõik sõnad, on ka sõnapaar „looduse taastamine“ meie mõtlemises üks märk paljudest millegi tähistamiseks keerukas ja dünaamilises välismaailmas. Argielus pole erilist vajadust juurelda ühe või teise sõnakombinatsiooni tähenduse üle. Kui aga üks sõnamärk hakkab oma elu elama, siis on paslik korraks mõtiskleda selle üle, mida see silt tähistab, kuidas seda mõistetakse ning milliseid tegelikke ja illusoorseid seoseid sellest tekib, seda enam et sõnasildi tähendus suuremas tähenduste võrgustikus võib mõjutada meie ühiskonna protsesse.
Sõnapaari „looduse taastamine“ tähendus
Kust alustada? Küllap on kõige lihtsam jagada sõnaühend „looduse taastamine“ kahte ossa ja vaadata, mida nende kohta ütlevad sõnaraamatud ja teatmeteosed.
Esmalt sõna „loodus“. Mida selle all mõista? Polegi nii väga lihtne, eks.
Eestikeelne Vikipeedia määratleb: „Loodus on kõik füüsilised objektid ning nende omadused ja nendevahelised suhted, mis ei ole inimese (või muude kehaliste mõistusega olendite) poolt teadlikult tehtud. Looduse hulka kuulub nii orgaaniline ehk elusloodus kui ka anorgaaniline ehk eluta loodus.“ Eesti seletav sõnaraamat piiritleb samamoodi: „Laiemas mõttes: aineline maailm, kogu universum. Kitsamas mõttes: geograafiline keskkond, milles inimene ja ühiskond eksisteerib.“ Mõlemas määratluses on kummastav bioloogiateadmistega vastuolus olev väide, et inimene polegi loodus, vaid seisab sellest väljaspool.
Ingliskeelsed seletused ei erista inimest niivõrd tugevalt loodusest. Wikipedias on loodus kogu füüsikaline maailm ehk universum. Täpsustatakse, et vaatamata sellele, et inimene on osa loodusest, vaadeldakse inimese tegevust sagedasti kui loodusest eraldiseisvat kategooriat.1 Websteri sõnaraamatu järgi on loodus kogu välismaailm oma täiuses.2 Cambridge’i sõnaraamatu järgi koosneb loodus kõikidest maailma loomadest, taimedest jne nende kõigis ilmingutes ja kõigist jõududest ja protsessidest, mis toimivad või eksisteerivad inimesest sõltumata.3
Sõnaga „taastamine“ on keerulisem. Eesti Vikipeediast ja ingliskeelsest Wikipediast sõna tähendust ei leia. Eesti keele seletavast sõnaraamatust samuti mitte, küll aga on seal viide sõnale „ennistama“ kui samaväärsele sõnadega „taastamine“ ja „restaureerimine“. Inglise keeles on Websteri sõnaraamatu järgi taastamine tegevus, mis toob midagi tagasi tema esialgsesse seisundisse.4 Cambridge’i sõnaraamatu järgi on taastamine tegevus või protsess, mis toob objekti tagasi tema esmasesse heasse seisundisse.5
Mis tähendus on sellel sõnapaarile „looduse taastamine“? Eelkõige peegeldub selles tavakasutuses käibel olev sisu, mis erineb ökoloogide ja looduskaitsebioloogide teaduslikest definitsioonidest. Eespool toodu järgi on inimene loodusest väljaspool olev taastamise läbiviija, loodus ise on olemuselt staatiline ja ajas muutumatu, taastamine aga olemuselt millegi paremaks tegemine ehk hinnanguline protsess ning taastamise objekt osa looduse tervikust.
Ühte lausesse kokku panduna võib „looduse taastamise“ tavatähenduse sõnastada järgmisena: väljaspool inimest oleva ja inimese poolt rikutud maailma ehk looduse mingi osa tagasi viimine tema esialgsesse inimese enda arusaamise järgi heasse seisundisse.
Tähenduse ökoloogiline mitmetahulisus
Ökoloogidel on vajadus defineerida looduse taastamist viisil, mis sobituks terminoloogiaga ja looks raamistuse teaduslikuks suhtlemiseks. Seetõttu kasutatakse taastamisökoloogias looduse taastamise asemel terminit ökoloogiline taastamine, aga koondatakse selle alla väga erinevaid tegevusi. Vajadus selleks tõukub mitmest asjaolust. Esiteks on ökosüsteemid dünaamilised ning muutuvad vastavalt välistele häiretele, teiseks, ökosüsteemide endi sisemine taastumisvõime erineb, lisaks sõltub taastamise võimalikkus sellest, mil määral neid on majandamise käigus muudetud. Suuremahulisest majandustegevusest tingitud muutuse tõttu on sagedasti eeldus algse taastamiseks hävinud. Näitena võiks tuua mäetööstusettevõtete soovi Tallinna külje alla plaanitavalt Sõrve looduskaitsealalt lubjakivi kaevandada. Kaevandamisega kaasnevad muutused oleksid paratamatult sedavõrd ulatuslikud, et endist loodusmaastikku ennistada enam ei saa. Praegusest uhkest loodusmassiivist võib heal juhul saada vaid kaevandusjärgne roheilmeline tehismaastik.
Taastamisökoloogia eristab nelja taastamist:6
Mittetaastamine. Selle puhul on rikutud alal looduse iseeneslikud protsessid jõudnud sedavõrd kaugele, et taastamine pole kas võimalik või selleks vajalik uus häiring teeb rohkem halba kui head. Seetõttu on paslikum lasta rikutud alal omal jõul edasi toimida.
Taasloomine ja kultiveerimine ehk uue koosluse loomine. Selle puhul tunnistatakse, et rikutud ökosüsteemist endise loomine pole võimalik või kulu poolest mõistlik ning seetõttu luuakse uus kooslus, kus toimivad soovitud ökoloogilised funktsioonid ja on soovitud ökosüsteemi sidusus ja elurikkus.
Tugihoole ehk osaline taastamine. Selle puhul tunnistatakse samuti, et esialgset täielikult tagasi tuua pole võimalik, küll on aga võimalik inimtegevusega ökosüsteemi teatud varasemad komponendid taastada.
Ennistamine. Selle puhul räägitakse ainukesena endise ökosüsteemi täielikust taastamisest.
Seega mahub ökoloogiliselt sildi „looduse taastamine“ alla kõik alates mitte midagi tegemisest kuni täieliku ennistamiseni, ja seda sõltuvalt konkreetsest rikutud ökosüsteemist.
Loodusel on iseväärtus
Kuidas paigutub sõnapaarist „looduse taastamine“ tulenev meie maailmapilti? Valdavalt majanduskeskne loodusesse suhtumise mudel lähtub arusaamast, et väärtusi loob inimene, näiteks: väärtuseta looduslikul „tühermaal“ käivitatakse arendustegevus, et saada väärindatud tulundusmaa. Looduse taastamise seisukohalt on varjul midagi hoopis muud: loodus oli algselt hea, aga teatud inimtegevusega see rikuti ja on seetõttu halvas seisundis. Nüüd rakendame uutmoodi tegevust, taastamist, endise väärtuse tagasi saamiseks. Selle käsitluse järgi on loodus ise väärtus, mitte toormaterjal inimkätele väärtuste loomisel.
Eespool toodut arvesse võttes on looduse taastamise idee levik äärmiselt vajalik. Sellega kaasneb arusaam, et loodusel on väärtus sellisena, nagu ta on, s.o iseeneslik väärtus ehk iseväärtus (midagi, millel on väärtus, on rikutud). Lisaks kannab sõnapaar endas tugevat usku tulevikku: kehvast olukorrast on väljapääs („me saame tehtud halba parandada“). See on kenas kontrastis üleilmsest keskkonnakriisist laienevale lootusetuse tundele („kõik on läbi nagunii“).
Nende sõnumite mõjulepääsu teel on paraku suured takistused.
Ümbertõlgenduste ja tasalülitamise oht
Praegune valdav majanduskeskne maailma mõtestamine põhineb illusioonil, et lõputu eksponentsiaalne kasv, laienemine ja suurenemine on eesmärk iseeneses ja võimalik. See sügavalt juurdunud ja keskkonnakriisis äärmiselt ohtlik illusioon varjutab tõsiasja, et keskkond on lõplik. Sellisesse üldisesse arusaama on nüüd lisandumas looduse taastamise idee. Ühelt poolt annab see märku mõistmisest, et keskkonnakriisi, mille üks keskne komponent on elurikkuse kadu, tuleb võtta väga tõsiselt, teisalt on varasemale vastanduv loodust väärtustav maailmanägemine siiski veel suhteliselt marginaalne. Siit ka oht, et „looduse taastamise“ sisu saab käibiva mõttemudeli poolt ümber tõlgendatud ja/või tasalülitatud. Mis on selle tulemuseks? Sõnamärgile „looduse taastamise“ algsele mõttele vastandliku tähenduse omistamine.
Võimalikud illusioonid
Sõnapaar „looduse taastamine“ võib saada paljude illusioonide ja nihestatud arusaamade tekitajaks. Neid on vaja igati vältida.
Pakun siin välja kuus võimalikku omavahel ositi kattuvat illusiooni.
Illusioon I: Kasv on hea, peab ainult õigesti kasvama. Kuna loodust on võimalik taastada, siis võib tunnistada, et oleme ühiskonda valesti arendanud, aga eksponentsiaalne majanduse ja tarbimise kasv pole iseenesest valed, oleme seda lihtsalt valesti teinud. Fookus liigub tegelikust probleemist kõrvale ja annab õigustuse piiramatule kasvule. Näiteks võiks siin olla arusaam, et rohetehnoloogiate rakendamine võimaldab lõputult edasi kasvada nii majandusel kui ka tarbimisel.
Illusioon II: Kõike võib teha, sest kõike on võimalik taastada. Tõepoolest, kui loodust on võimalik taastada, siis pole ju probleemi selles, kui midagi ära rikutakse. Pärast taastame. Suurepärane viis tähelepanu juurpõhjustest kõrvale juhtida.
Illusioon III: Taastamine ongi uus looduskaitse. Kuna taastamise võimalus on olemas, siis pole vaja looduskaitset oma väljakujunenud moel, looduskaitse sisuks saab alalhoidmise asemel rikutu taastamine. Sellise illusiooni väljendusteks on juba tekkinud olukorrad, kus ühel pool asfaltteed tegeldakse raba taastamisega ja teisel pool looduslikust rabamassiivist freesturbavälja tegemisega. Taastamise kõrval on äärmiselt vajalik järelejäänu maksimaalne alalhoid. Kuna alalhoiuga kaasnevad piirangud, siis passiivset alalhoidu on palju raskem „müüa“ kui positiivse värvinguga aktiivset taastamistegevust, mis sest, et taastamine on hüppeliselt kallim kui alalhoid.
Illusioon IV: Taastamine kui rohepesu element. Kui kommunikatsioonis oskuslikult taastamistegevust esile tõsta, siis sellega saab tähelepanu laastamistest kõrvale juhtida või vähemalt tähendust pehmendada. Aktiivne tegevus haarab palju rohkem avalikkuse tähelepanu kui millegi passiivne alalhoid. Rohepesu puhul pole tulemuse saavutamine esmane eesmärk, selleks on mõju saavutamine meedias. Tähendab, et taastada saab ka pinnapealselt, läbi mõtlemata, lohakalt, veel halvemini kui lisakahju tekitades.
Illusioon V: Looduse sisemise olemusväärtuse ehk iseväärtuse mõistmine jääb tarbimisväärtuse ületähtsustamise varju. Tarbimisväärtus lähtub arusaamast, et loodusest tuleb kasu saada ja see sobitub hästi majanduskesksesse mõtlemisse. Iseväärtus tunnustab keskkonna ja elurikkuse väärtust sõltumata sellest, kuidas ja kas seda kasutada saab. Siin võib tuua paralleeli sellega, kuidas inimene tunnetab oma elu – sellel on väärtus, mõte sellest kui ainult kasuallikast on kohatu. Taastamine rakendatuna praeguses majanduse ja tarbimise lõputu kasvu maailmapildis võib kummaliselt kombel pärssida looduse iseväärtuse lahtimõtestamist. Nimelt taastame rikutut selleks, et taastada võimalus seda tarbida, selle asemel et väärtustada elukeskkonda sõltumata kasutusvõimalustest.
Illusioon VI: Keskendumine tagajärgedele. Hoolimata sellest, et taastada on vaja, jääb see paratamatult tegelemiseks tagajärgedega ja põhjused jäävad tähelepanu alt välja. Taastame rikutut, aga probleemi algpõhjuste mõistmise ja lahendamise jätame tagaplaanile. Praegune kasvukeskne maailmapilt peab muutuma sedavõrd, et võimaldaks ühiskonnal jääda olemasolevatesse ökoloogilistesse piiridesse. Juurpõhjuste mittenägemine võib looduse taastamise rakendamisel tekitada omalaadse skisofreenia. Peame loomulikuks lõputut eksponentsiaalset kasvu, olgu siis majanduse või tarbimise jätkumist kogu sellest tuleneva hüppeliselt suureneva mõjuga keskkonnale, ja samaaegselt püüdleme energiakuluka taastamise poole.
Looduse taastamine teelahkmel
Looduse taastamise idee on jõudnud teelahkmele. Tegevus võib piirduda vaid ökoloogilise paradigmaga ning keskenduda kaitsealadel varem rikutud elupaikades-kooslustes-ökosüsteemides varasema inimtegevuse järelmõjude leevendamisele. See on kahtlemata väga vajalik ettevõtmine, mis on end ka tõestanud. Paraku jätab see puutumata ühiskonna kasvukeskse maailmakäsitluse ning seetõttu võib hea idee asenduda eespool kirjeldatud illusioonidega, olles kattevarjuks hoopis teistsugusele tegelikkusele.
Alternatiiviks on hiljuti välja pakutud sotsiaal-ökoloogiline lähenemine, kus taastamine ei jää ainuüksi ökoloogiliseks ajaliselt piiritletud looduseprojektiks, vaid seda vaadeldakse kui protsessi, kus tegevuse eesmärk on kogukondade toimimis- ja mõtlemismudelite muutmine elukeskkonda väärtustavaks. See ei ole kaugeltki lihtne, aga kõik võimalused tuleb rakendada. „Looduse taastamise“ loosungist võib kujuneda esimene samm ühiskonda juhtiva inimülese maailmamõistmise kujunemisel, kus biosfäär ja ökosüsteem on omaette väärtus ning inimene selle piire tunnistav eluvorm.
1 Nature, in the broadest sense, is the physical world or universe. Although humans are part of nature, human activity is often understood as a separate category from other natural phenomena.
2 Nature is the external world in its entirety.
3 … all the animals, plants, rocks, etc. in the world and all the features, forces, and processes that happen or exist independently of people.
4 … an act of restoring or the condition of being restored: such as bringing back to a former position or condition.
5 … the act or process of returning something to its earlier good condition or position …
6 Richard B. Primack, Rein Kuresoo, Marek Sammul, Sissejuhatus looduskaitsebioloogiasse. Eesti Loodusfoto, Tartu 2008.