Minu elus on olnud seoses veega kaks väga teravat tunnetust, lausa eksistentsiaalset kogemust. Esimene oli umbes 35 aastat tagasi Kasahstani Valgetes mägedes, hiliskevadises kõrbes, kus hommikul oli ees 50-kilomeetrine rännak mööda kõrbemaastikku tagasi inimasustusse, kotis ainult pool liitrit vett. Uskuge, õhtuks oli vee maitse hoopis teistsugune kui enne teele asumist. Teine kogemus pärineb Lõuna-Aafrika ääretult kuivalt Karoo kiltmaalt. Kui auto tõrgub sõitmast kohas, kus on teada, et järgmine inimene võib samasse paika jõuda alles paari nädala pärast, aga sul on ainult liiter vett, siis … Õnneks läks auto lõpuks käima.
Samas on vett maailmas ääretult palju ja palju on ka vastupidiseid kogemusi. 71 protsenti maakera pinnast on kaetud veega, mis on lausa hoomamatult suur kogus – 1,3 miljardit kuupkilomeetrit. Enamik sellest on ookeanide soolane vesi, magevesi moodustab kogu vee kogusest ainult 3%, viimasest omakorda 70% on jäälaamades, igijääs ja liustikes.
Vesi on praktiliselt kõikjal. Inimese kehas on üle 60 protsenti vett, seejuures ajus, organis, kus me paneme kokku oma kummalisi ja mõnikord ka väga asjakohaseid mõtteid, on 70 protsenti vett. Meie kontides on vett enam kui 30 protsenti. Taimedes on 80 –90 ja kalades 80 protsenti vett. Veeta ei saa toimida ükski protsess, mida me nimetame eluks. Vesi on elu alus.
Kui ühelt poolt võib tunduda, et üleilmses plaanis on vett palju, siis eelmisel aastal avaldatud UNESCO aruanne ütleb, et kaks kolmandikku inimkonnast kannatab vähemalt ühe kuu jooksul aastas veepuudust ja tervelt 26 protsendil inimestest on suuri probleeme ohutu joogiveega. Maailmas suurenevad mured veega ja üha rohkem räägitakse veekriisist, seda kõrvuti teiste keskkonnakasutusega seotud kriisidega.
Eestis on asjad ajalooliselt olnud teisiti. Näiteks Tammsaare „Tõe ja õiguse“ üks põhiliin on vastupidine: elukeskne pingutus vee ärajuhtimiseks kuhugi kaugele. Toona oli see kindlasti õigustatud. Paraku on eelmise sajandi keskel alanud mastaapne kuivendamine ja vee ärajuhtimine jõudnud tasemele, kus praeguses kliima soojenemise ajas tuleb järjest rohkem mõelda mitte ainult joogivee, aga vee peale üldse – kuidas hoida vett siis, kui tekivad suured põuaperioodid ja kuidas temast lahti saada siis, kui tekivad suured üleujutused. Varasem maakuivenduse tarkus vajab ümbermõtestamist, et see oleks tänasele keerulisele ajale kohane.
Vee puhtus on samuti tõsine teema. Jällegi lähen ma ajas kuskil 35 aastat tagasi, kus mul rabas või loodusmaastikul ei olnud loodusliku vee joomisega probleeme. Tänapäeval aga mõistus tõrgub ja lõpuks võtan välja pudeli, kus on kraanist tulnud vesi. Jah, vee väärtust on raske tajuda, kui ümberringi on seda näiliselt niivõrd palju. Samas ei ole meil pääsu kogu loodusressurssi teistmoodi tõlgendamisest ja käsitlemisest.
Üht, küll väikest sammu, on riigikogu kohe astumas. Pean silmas veeseaduse muudatusi, millega luuakse võimalus suunata taaskasutusvesi täiendavalt ringlusse. Senine süsteem on olnud pehmelt öeldes pentsik: kasutatud vesi lastakse suublasse – milline „imeline“ termin keskkonna tähistamiseks, suubla! – ja see läheb kuhugi kaugele tähelepanu alt ära. Paratamatult tekib sellest koormus keskkonna isepuhastusvõimele. Samal ajal aga võtab meie majandussüsteem loodusest pärit vett, väga sagedasti joogivett, tootmisprotsesside ülalpidamiseks. Mõelda vaid, joogivee puhtusega vett kasutatakse näiteks tänavate pesemiseks – milline hoolimatus suure väärtusega ressursi suhtes. Parlamendis esimese lugemise läbinud seadusemuudatusega vähendame seega korraga kahte koormust keskkonnale.
Oleme täna olukorras, kus me liigume ökoloogilise külluse ajastust ökoloogilise kitsikuse ajastusse, kus puhas vesi, nagu igasugune elukeskkonna hüve on järjest piiratumalt saadaval ja seetõttu palju suurema tähtsusega kui me varem tajusime. Iga keskkonnaga seotud samm vajab ääretult hoolikat kaalumist ja paraku peame me tulenevalt sellest kitsikusest piirama oma soove midagi arendada ja midagi teha.