Avalikkuse esmane reaktsioon Küüni tänava juhtumile oli etteheidete rida politseile. Kus on nende silmad ja kõrvad? Miks on tänaval nii vähe politseipatrulle?
Õige ka, tõepoolest on vähe. Aga kindlasti ei saa politseipatrull seista igal tänavanurgal ja uksel, et ennetada ja ära hoida selliseid konflikte.
Ilmselt ei saanud politsei ka kohe aru, et tegemist ei ole tavalise tänava- või kõrtsikaklusega, mida tuleb ju ikka ette, vaid tunduvalt tõsisema looga.
Kui see teadmine politseini jõudis, saadi kahtlustatavad kiiresti kätte. Ning tundus, et asja aktuaalne ja avalikkusele huvi pakkuv faas oli sellega lõppenud.
Siiski on juhtum avalikkuse jaoks üles jäänud ning see on igati tervitatav, sest avaliku huvi valguses saab rahulikult analüüsida sündmuse põhjusi ja tagamaid.
Mis on jäänud puudu?
Linnas avaliku korra rikkumisi ja kriminaalsuse ilminguid ei saa kontrolli all hoida ja ennetada üksnes politsei vahenditega, vaid nendele peavad lisanduma ka sotsiaalsed ennetavad tegevused.
Antud juhtumi puhul tulevad need eriti selgelt ja reljeefselt esile. Kahtlustatavate noormeeste sotsiaalsed portreed on ilmekalt meie ette toonud ajakirjanik Nils Niitra («Tartu jõhkardeid ühendab keeruline lapsepõlv», PM 10.3).
Nende noorte meeste tagant paista selgelt ja õnnetult välja nõrgalt tehtud ennetustegevus ja sotsiaaltöö ning pea olematu alkoholi- ja sõltuvusravi. Muide, tõsine mõttekoht neile, kes räägivad uimastite legaliseerimisest.
Kindlasti ei ole süüdi nende noormeestega tegelnud ja neid aidata püüdnud sotsiaal- ja kriminaalhooldustöötajad, vaid nende piiratud võimalused selliseid inimesi aidata. Aga ka avalikkuse ja riigivõimu arusaam ennetus- ja sotsiaaltöö vajalikkusest sellistele noortele.
Mis saab edasi?
Tulevikku vaadates ei saa me leppida üksnes sellega, et politsei on noormehed vahistanud ning kohus nad süüdi mõistab ja mingiks ajaks vangi saadab. Ei tohi arvata, nagu võiksime sellega loole joone alla tõmmata.
Kaks peksjat on vahistatud, aga sellesama Küüni tänaval toimunud peksmise juures viibis terve kamp samasuguse taustaga noori.
Mis saab neist? Kas me suudame neid sellelt kriminaalselt teeotsalt kõrvale juhtida? Mis saab peksjatest, kui nad vanglast vabanevad? Kas kõik on määratud korduma?
Kahjuks puudub paljudel vanglast vabanevatel noortel koht, kuhu minna ja kus eluga uuesti otsast alustada. Tihti ei võta perekond neid enam enda juurde tagasi või on pere juba lagunenud. Nii mõnelgi korral ei ole ka mõistlik endise elu juurde tagasi pöörduda, sest see tähendaks taas kuritegelikule teele sattumist.
Vanglast vabanenud noortel peaks olema uue elu alustamiseks koht, kus on tagatud turvalisus ning võimalus jätkata sotsiaalprogramme, mis aitaksid neid tuua normaalsesse ellu. Tartu juhtumi valguses tuleb siia kindlasti lisada sõltuvusravi ning psühholoogiline abi.
Arvan, et linna ja riigi toel tuleks Tartusse rajada koht, kus vangalast vabanenud noortel oleks võimalik siirdeajal elada ning kust toetatakse neid uue elu alustamisel.