Mõned nädalad tagasi tuli minister Mailis Reps välja mõttega, et võib-olla oleks aeg põhikoolis loobuda riiklikest eksamitest ja jätta lõpetamise tingimused konkreetse põhikooli otsustada. Mulle tundub, et järgnenud arutelu on kulgenud igati konstruktiivses ja mitmekülgses vaimus.
On väljendatud erinevaid seisukohti, näiteks prominentne koolijuht Lauri Leesi on avaldanud toetust riiklike eksamite kadumisele ja kirjanik Maimu Berg on käinud välja eelistuse naasta suulise eksami juurde. Haridus- ja teadusministeeriumis on valmimas analüüs, mille põhjal võetakse seisukoht, kuidas eksameid korraldada: kas asendada need erinevates kooliastmetes toimuvate tasemetöödega või leida mingi muu lahendus.
Mulle tundub, et vähemalt sama viljakat arutelu võiks tekitada Hannes Rummi mõte, muuta koolitee aasta võrra lühemaks (“Koolitee aasta lühemaks?”, Maaleht 30.05.2018). Tunnistan, et neljakordse abituuriumiklassi juhatajana meenus mulle vahel tarku, ilusaid ja elukogenud noori vaadates lapsepõlves mitmeid kordi loetud Jules Verne’i “Viieteistkümneaastane kapten”. Mõned abiturientidest olid viieteistaastasest kaptenist ligi veerandi võrra vanemad ning vähemalt minu tunnetuse põhjal tahtsid viimases klassis täiskasvanud vastutusvõimeliste inimestena suuri tegusid teha.
Kaheteistkümnenda klassi õpilased ongi noored täiskasvanud, kui keegi on aasta kusagil vahetusõpilasena õppinud, võib ta olla juba kahekümnene. Olen vahel tundnud end päris narrilt, kui klassijuhatajana uurisin puudumise põhjuseid täiskasvanutelt, kes on paljudes asjades minust targemad. Põhjused võivadki olla täiskasvanulikud: elukaaslase haigus, ootamatu vahetus tööl (üsna paljud abituriendid töötavad), armuasjad jne.
Kindlasti pole põhikooli-gümnaasiumi õppeaastate vähendamine midagi kiiret ja kohest. Jaan-Juhan Oidermaa on intervjueerinud haridusekspert Tracy Burnsi, kes hoiatab: “Uue haridusstrateegia väljatöötamisel tuleb meeles pidada, et muutused muutuste enda pärast hakkavad iseendale vastu töötama. Poliitikute lühiajalisele entusiasmile toetumise asemel peaks otsima laiapõhjalisemat ühiskondlikku kokkulepet.” (“OECD vanemanalüütik: vältige hariduse vallas poliitilist tõmblemist”, ERR Novaator 28.5.2018) Eelnevast lähtudes pooldan ka mina haridussfääris ikka üheksa korda mõõtmist ja üks kord lõikamist.
Pöördudes tagasi õppimise aja lühendamise juurde, siis tuleb kaks esmast mõtet:
Üks võimalus on kindlasti analüüsida võimalust muuta lasteaia viimane aasta koolisüsteemi osaks. Loomulikult oleks see lastele tasuta ning eakohasel ja mängulisel viisil võiks viia osa tänaseid algklasside teemasid nooremasse ikka. Mulle tundub see võimalus üsna ahvatlev, ka enamikus Euroopa maades on tendents, et haridussüsteemi osana nähakse nooremaid lapsi.
Teiseks olen mõelnud valikute suurendamise peale. Elus tuleb teha valikuid ning valikute tegemine valmistab noori eluks ette. Kui ikkagi vaataks veel tõsiselt otsa õppekavale ja püüaks leida võimalusi kohustusliku osa vähendamiseks ja valikute suurendamiseks. Andekamatele ja küpsematele võiks tekitada näiteks võimaluse läbida soovi korral gümnaasium kiiremini kui kolme aastaga.
Olen viimase ajal haridusasjadest kirjutades püüdnud viia juttu ka õpetajate järelkasvu peale. Ka eespool tsiteeritud Tracy Burns nimetab intervjuus seda Eesti hariduse kõige olulisema küsimusena ning ta rõhutab lisaks veel ajafaktorit: “Kui juurutatakse poliitikaid õpetajate autonoomsete ekspertidena nägemiseks, võtab nende professionaaliks saamine aega. Sellega tuleb tegeleda praegu, enne kui tekib hädaolukord. Inimesed ei saa heaks õpetajaks üleöö.”
Õpetaja töö üks aspekt on ka asjaolu, et ta tajub oma töö mõtestatust ja ratsionaalsust. Kindlasti on selle üks osa see, et ei õpilased ega õpetajad ei tunneks õppetöö liigset venivust. Piltlikult öeldes ei tohi õpetaja ametis olla bürokraat, kes takistab noorte kaptenite merele seilamist.