Toomas Jürgenstein: armastus suudab lammutada ka usulised müürid

Kristluse põhisõnumi juurde naasmine aitaks avatud meelega inimesi usu rüppe tagasi võita, kirjutab õpetaja ja sotsiaaldemokraat Toomas Jürgenstein EPL-i arvamusportaalis.

Oscar Wilde on kirjutanud liigutava loo „Isekas hiiglane”. Hiiglasel on imeilus aed, kuid pärast seda, kui hiiglane on seal mänginud lapsed välja kihutanud ja aia ümber kõrge müüri ehitanud, valitseb aias talv. Ühel päeval avastab hiiglane ootamatult, et aeda on saabunud kevad, mille on endaga kaasa toonud läbi müüriaugu aeda roninud lapsed. Esialgu lapsed põgenevad, kuid üks väike poiss jääb ja jääb ka kevad. Hiiglane kahetseb oma käitumist, lõhub müüri ja ta aed saab lastele mängupaigaks, kus aastaajad normaalselt vahetuvad. Elu lõpul võtab tema aeda kevade toonud laps hiiglase kaasa paradiisiaeda.

Kirjeldatud lugu meenub mulle viimasel ajal sageli, kui mõtlen kristlusele, õieti kristluse ühtedele nähtavamatele ilmingutele Eestis. Olen ikka olnud arvamusel, et ristiusk on tohutult võimalusi omav religioon. Seal on olemas potentsiaal headuseks, lepituseks, rahuks, vaimseks arenguks, lunastuseks jne. Samas jääb alati problemaatiliseks, kuidas suudetakse seda potentsiaali rakendada. See on väljakutse kõigi maade kristlastele. Religioonifilosoof Leszek Kołakowski väljendab seda järgnevalt: „Ei ole maailmas midagi paremat, midagi kaasakiskuvamat ja austusväärsemat kui Jeesuse Kristuse õpetus, ja meil ei jää muud kui häbeneda, et nii vähe (kui üldse) on inimesi, kes suudavad tema õpetuse järgi elada.”

Tunnistan, et mõeldes tulevikule, on teatud kristluse ilmingud Eestis olnud muret tekitavad. Seda on täheldanud teisedki. Teoloogidoktor ja vaimulik Jaan Lahe tõdeb EPL-i intervjuus „Vaim vardas” imestunult ja kurvalt, et ristiusu keskne sõnum oleks justnagu kaotsi läinud: „Tegemist on millegi säärasega, mida sellisel kujul ei ole kiriku ajaloos kunagi varem olnud. Mitte kunagi varem ei ole homoseksuaalsusest kui patust tehtud kristluse õpetuslikku keskset küsimust, nagu seda praegu sageli käsitletakse. Sellest tehakse justkui kristluse proovikivi: kui sa praktiseerid homoseksuaalsust, ei saa sa olla kristlane, ja kui sa ei mõista seda hukka ise homoseksuaalne olemata, ei ole samuti võimalik kristlane olla.”

Ehitatakse müüri

Tulles tagasi iseka hiiglase loo juurde leian sellel piltikke paralleele tänase päeva kristlusega Eestis. Aiast lapsed välja peletanud hiiglane on oma heatahtlikust olemusest ajutiselt irdunud, niisama kui kristluses on oma põhisõnum unarusse jäetud. Nagu hiiglased ehitavad ka mõned usulised grupid agaralt müüri. Esmapilgul võibki tunduda, et müüriga piiratud majapidamises on lihtsam elada, sest kõik on stabiilne, aias pole mänguhoos kilkavaid lapsi ja halbades asjades võib süüdistada neid, kes jäävad müüride taha. Õige varsti aga tunnetab sellises aias toimetaja, et midagi väga olulist on kaduma läinud. Ning selliselt ehitatud vaimne müür on väljapoole jäävast maailmast ära lõiganud ka paljud avatud ja pühendunud kristlased.

Väga lihtsalt tekib mõte, et äkki peaks usulise sõnumi rõhuasetus olema seksuaalsuse asemel kusagil mujal. Hiljutises Postimehe intervjuus pakub ühte võimalust teoloogiadoktor ja vaimulik Kalle Kasemaa: „Pigem võiks kirik meie aja üldise nivelleerituse keskel olla majakas, millest kiirgab haridust ja vaimsust!”

Arvan, et usu vaimset poolt esindavad majakad on Eestis täiesti olemas. Näiteks juba pikka aega meie inimesi oma säravate esseedega harinud Toomas Paul, Arvo Pärt oma muusikaga, juba nimetatud Kalle Kasemaa tõlgetega. Esile kerkivad ka uued avatud usulise vaimu kandjad, olgu nimetatud Jaan Lahe kristluse mõtestajana, professor Anne Kull religiooni ja teaduse temaatika selgitajana või õigeusu munkpreester Orenti Kampus oma piire kompavate kirjutistega. Piltlikult väljendudes uuristavad loetletud usuinimesed müüri auku, kuid ma pole kindel, kas avaus on lastele läbipugemiseks piisavalt suur, ja müüri lõhkumiseks tuleb leida veel midagi juurde.

Hinnake parima, mitte halvima põhjal

Järgnevalt tuletan meelde India iseseisvumisele viinud Mahatma Gandhi mõtet, et religioone tuleks hinnata mitte halvimate, vaid parimate näidete põhjal, mida nad on suutelised looma. Minu jaoks on kristluse parimad ilmingud sellised, kus ka usuvõõrad inimesed tunnevad, et iga sõna, pilt või nägemus tabab neid südamesse, otse kodade ja vatsakeste vahele.

Üks eelmises lõigus kirjeldatud näide oli 5. novembril 2017 ETV eetris olnud saade „Suud puhtaks”, kus armastatud vaimulik Annika Laats võttis südamlikult sõna kooseluseaduse toetuseks. Paljud religiooniga lõdvalt või üldse mitte seotud inimesed tajusid Annika Laatsi sõnavõttu kuulates esimest korda, et armastusest ja hoolivusest kantud usuline sõnum võib olla võimas ja kaasakiskuv.

Küllap ongi usuliste müüride lammutajate üks olulisemaid relvi armastus. Teoloogiadoktor Johann-Christian Põder rõhutab ERR-i artiklis „Häda armastuse pärast” usulise armastuse kõikehõlmavust: „Armastus on seejuures suunatud erilisel kombel neile, kes on nõrgemad ja haavatavad, keda ühiskond kipub eirama või enda seast välja lükkama. Sellisena on see meie inimsuse alus – ühtlasi aga ka kriitiline lakmuspaber nii kirikutele kui ka ühiskonnale laiemalt.”

Apostel Paulus räägib oma esimeses kirjas korintlastele kolmeteistkümnenda peatüki alguses, mis oleks kristlik sõnum armastuseta: „Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli, aga mul ei oleks armastust, siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus.” Mul pole kahtlustki, et kristlased leiavad endale hiiglase kombel jõudu müür maha lõhkuda ning lapsed aeda lubada – siis saabub ka vaimne kevad. Sellise tegevuse käivitavaks jõuks on kristlik armastuse sõnum. Kindel on ka see, et armastusest kantud sõnumit ei saa jätta homseks.

MIS SAAB HOMME? | Toomas Jürgenstein: armastus suudab lammutada ka usulised müürid