Toomas Jürgenstein: ideaalid ja tegelikkus

Küllap on Tartu koolivõrgu areng teema, kus ka kümneid kordi kaalutud otsuseid tuleb ikkagi langetada raske südamega. Tavaliselt teeb iga otsus kellelegi haiget ning möönmine, et otsuste tegemata jätmine ei jäta headele inimestele samuti haiget tegemata, lohutab vähe.
Viimasel ajal on tulipunkti tõusnud Tartu Tamme gümnaasium (edasi TTG), selle kooli areng ja tulevik.

Ma arvan, et mõistan päris hästi TTG terviklikkuse eest seisjaid. Paljudel meist on sügavale alateadvusse süüvinud vanasõnad, mis hoiatavad uisapäisa tehtud otsuste eest või siis manitsevad vana kaevu alles hoidma vähemalt seni, kuni uus on olemas.

Paljut saab mõista

Mõistan ka Tamme kooli vilistlaste soovi, et TTG säiliks täistsüklikoolina, ehkki tahaksin siin mainida, et kui sõnavõttudes kasutatakse sõnu lammutamine ja lõhkumine, ei kutsu need mõttekäigud juba algusest peale dialoogile.

Opositsioonis olles olen näinud mitmeid Tartu haridusjuhte ja volikogu hariduskomisjoni liikmeid ning võin kinnitada, et eelmises lauses nimetatud sõnad nende tegevust üldjuhul ei iseloomusta.

Üldisemas plaanis ma arvan, ning seda kinnitavad mitmed näited, et väga hea kool võib olla nii puhas gümnaasium, progümnaasiumiga gümnaasium kui ka täistsüklikool (eriti kui gümnaasiumiosa ning põhikool on seal füüsiliselt eraldatud).

Ma ise eelistan puhast gümnaasiumi, minu arvates on seda koolitüüpi Eestis pikalt alahinnatud, kuid ma annan väga hästi aru oma kogemuse piiratusest. Mõistan ka loogikat, et teatav õppesuund, kus õpilane alustab põhikoolis, võiks süvendatult jätkuda sama kooli gümnaasiumiastmes.

Kuid saan aru ka neist, kes kinnitavad, et õpilase areng võib sama edukalt kulgeda mõnes puhtas gümnaasiumis viljeldavas sarnasel õppesuunal.

Argumendid ühe või teise koolitüübi eeliste esiletoomiseks on mitmeid kordi kõlanud ning nende üle diskussiooni avamine oleks omaette teema. Riigi tasandil on aga antud eelis puhastele gümnaasiumidele, mis väljendub näiteks koolihoonete ehitamises, remontide rahastamises ja ka riigigümnaasiumide loomises.

Viis gümnaasiumi

Tamme gümnaasiumi oluliseks probleemiks on ruumipuudus. Ruumipuudusele on kaks võimalikku lahendust: võtta vastu vähem õpilasi või saada pinda juurde, mis tähendaks juurdeehitise ehitamist või uue hoone leidmist.

Ilmselt oleks TTGs raske vähendada esimesse klassi astuvate õpilaste hulka. Eesti Vabariigis ei ole keelatud inimeste sissekirjutamine uutele pindadele ning minu teada ei ole seadusandlikku alust, mis lubaks koolil jätta tema piirkonda sisse kirjutatud õpilased vastu võtmata.

On veel teoreetiline võimalus kuulutada TTG piirkonnata kooliks ja võtta vastu näiteks kolm esimest klassi. Ma ei pea seda mõistlikuks, sest piirkonnata kooli võivad kandideerida kogu linna lapsed, see eeldaks esimesse klassi astujatele katseid või loosi võtmist ning selle tulemusena võib paljudele ka tegelikult Tammelinnas elavatele lastele jääda kodukooli uks suletuks.

Lisaks olen veendunud, et TTG gümnaasiumiaste peaks jätkuma vähemalt praeguses mahus.

Tehes kiire põike Tartu eestikeelsesse gümnaasiumiharidusse, siis lähemas tulevikus kujundavad seda peamiselt viis kooli.

Olen varemgi kirjutanud, kui ülitähtis oleks see, et linna keskel asuvate traditsiooniliselt tugevate Miina Härma ja Hugo Treffneri gümnaasiumi ning jõuliselt käivituva Jaan Poska gümnaasiumi kõrval pakuksid õpilastele nende koolidega võrreldavaid atraktiivseid valikuid nii Kivilinna kui ka Tamme gümnaasium.

Kui kolm kesklinna kooli moodustaksid ideaalpildis tulevikus trio, mida iseloomustavad märksõnad võiksid olla akadeemilisus ja traditsioonilisus, siis Tamme ja Kivilinna gümnaasiumi märksõnadeks võiks kujuneda nüüdisaegsus ja innovatiivsus või isegi 22. sajandisse piiluv tulevikukool.

Nooruse maja plussid

On veel üks oluline asi, mille üle ka volikogus ägedalt vaieldi: kas Nooruse tänava õppehoones on võimalik kujundada niisugusele tulevikukoolile sobivat õpikeskkonda. Ma arvan, et seda ei ole lihtne teha, kuid ma ei näe ka mõistlikku alternatiivi.

Hiljutisel linnavolikogu hariduskomisjoni koosolekul esitati ülevaade kõikide Tartu koolide füüsilisest õpikeskkonnast ning vaid esmaste remondivajaduste rahuldamiseks kuluv summa oli 31,5 miljonit eurot.

Tunnistan, et ma ei saa aru, kuidas oma majanduslikku kompetentsi rõhutav linnavalitsus on lasknud koolid niisugusesse seisukorda. Sellele rahasummale otsa vaadates ma ei näe ka võimalust, et linnal oleks võimalik teha ühtaegu hädapäraseid remonte – olgu see siis mõne kooli läbitilkuv katus – ja leida oma eelarvest veel raha TTGle uue maja või juurdeehitise püstitamiseks.

Nooruse tänava õppehoone kasuks räägib koostööd võimaldav lähedus Tartu Ülikooli õppehoonetele, koolimaja kõrvale ehitatav arhiiv, spordipark, ruumivaru spordiväljakutele, keldris asuv lasketiir jne. Pealegi tuleks remondiks kuluv raha otse riigieelarvest. Ka ümberehitatava koolihoone eelprojekt ei olnud paha.

Kuid pöördudes tagasi artikli algusse, kergeid valikuid koolide arengu teemal kindlasti ei ole.

Allikas: Tartu Postimees