Toomas Jürgenstein: jahimehed kipuvad öösihikuga tagauksest sisenema

PiretLoomakaitse

Jahil öösihiku kasutamise lubamisega kaasneb hulk vastuseta küsimusi, mis tekitavad skeptilisust ja kahtlusi, kirjutab riigikogu keskkonnakomisjoni liige Toomas Jürgenstein (SDE).

Käes on selle riigikogu viimane töönädal. Komisjonid tõmbavad jooni alla, paljud ettekanded on pigem informatiivsed või on kavas pikalt otsitud kompromisside vormistamine. Siiski on veel lõplikult lahendamata teemasid, kus arutelu võinuks põhjalikum olla. Üks näide on jahinduses öösihiku lubamine. Eelnõu, mis peidab endas öösihikut, kannab keskkonnaseadustiku üldosa seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse nimetust.

Selle eelnõu algne eesmärk oli teha mugavamaks keskkonda mõjutavate tegevuste jaoks lubade taotlemine. Tegu oli pigem teatud detaile lihviva eelnõuga, aga pärast esimest lugemist esitasid 11 riigikogu liiget sinna parandusettepaneku öösihiku seadustamiseks. See meenutab pintsaku õmblemist nööbi külge, nii on seadusloomes ennegi tehtud. Kui esialgne ettepanek nägi ette öösihiku reguleerimist keskkonnaministri määrusega, siis komisjoni enamus leidis, et öösihikut võib kasutada taudi tõrjeks keskkonnaameti loal. Eelnõu saatus selgub suures saalis 22. veebruaril.

Ma ise ei ole jahimees, kuid minu tuttavate hulgas on jahimehi, ja ka looduses liigun üle keskmise. Ma ei eita, et taudi, eelkõige sigade katku ohjeldamiseks võib öösihik vajalik olla. Aga praegu on vastuseta ridamisi küsimusi, mis tekitavad skeptilisust ja kahtlusi. Lisaks ei pea ma õigeks jahinduse paradigmat oluliselt kõigutava eelnõu menetlemist kirjeldatud viisil. Jahimehed on ikka olnud väärikad ja otsekohesed, nad ei sisene tagauksest – korrektne olnuks algatada jahiseaduse muutmine. Esitan mõne punkti, mis teevad öösihiku kiirustades lubamise suhtes murelikuks.

Esiteks, Eesti Jahimeeste Seltsi sümpaatne ja väärikas esimees Tõnis Korts, kes toetab öösihiku kasutamist, ütles komisjonis ühe vana jahinduseetika põhimõtte: «Öö on looma oma!» Öösihiku lubamine muudab jahinduse paradigmat ja seda ei saa kiirustades ning laiemaid huvigruppe kaasamata otsustada.

Jahimehed on ikka olnud väärikad ja otsekohesed, nad ei sisene tagauksest – korrektne olnuks algatada jahiseaduse muutmine.

Teiseks, küllap peab tunnistama, et lahku on liikunud erinevad jahi tüübid. Traditsioonilise jahi puhul kehtib jahieetika, kus loomal peab olema pääsemisvõimalus. Metsloomade kaudu levivate haiguste ohjeldamiseks on lisandunud kriisijaht, kus nimetatud jahieetika (vist) ei kehti. Seega tuleks jahtide tüübid täpsemalt sätestada. Ka jahimehed peavad oma pöördumises sobimatuks mõningaid praegu lubatud taudi ohjeldamise meetodeid: «Probleemsed on ka riigi poolt lubatud metssigade püügiaiad. Neid jahimehed ei kasuta, sest kinnipüütud loomade hukkamine sellisel viisil aedades on eesti jahimehele eetiliselt vastuvõetamatu.»

Kolmandaks, kahtlusi tekitab ka parandusettepaneku seletuskiri, kus oli kirjas, et öösihik on hea haigete loomade arvukuse piiraja, kuid nimetati kohe ka, et selle lubamine teeks mugavamaks ka kobraste ja väikekiskjate küttimise ning sobiks nuhtlusisendite laskmiseks. Selle taustal tundub öösihiku üheks otstarbeks lubamine kuradile sõrme andmisena, hiljem võetakse võib-olla terve käsi.

Neljandaks, menetlemine on olnud liiga kiire ja puuduvad korralikud analüüsid. Nii keskkonnaamet kui ka keskkonnaministeerium, aga ka loomakaitseorganisatsioonid on kurtnud kiirustamist ja olnud öösihiku lubamise vastu.

Traditsioonilise jahi puhul kehtib jahieetika, kus loomal peab olema pääsemisvõimalus.

Viiendaks, pole selge, miks on seisukohad muutunud. Kui 2015. aastal, mil analüüsitud sigadest oli umbes kümme protsenti nakatunud, oli Eesti Jahimeeste Selts öösihiku lubamise vastu, siis praegu, kui nakkuse kandjaid on umbes pool protsenti analüüsitutest (eelmise aasta andmed), on seda tingimata vaja.

Kuuendaks, küsimärgid on ka järelevalve kohal. Kui praegu on öösihikuga metsas liikuv mees salakütt, siis kuidas ikkagi käib kontroll siis, kui öösihik ja ka summuti on lubatud. Keskkonnaameti peadirektori Rainer Vakra väitel raskendaks see salaküttimise tuvastamist.

Seitsmendaks, õige mitmes arutelus on viidatud ka öösihiku ja jahimeeste riigikaitselisele tähendusele. See on huvitav, ehkki analüüsimata väide ning võib-olla tõesti tuleks öösihiku riigikaitselised nüansid seadustesse kirjutada.

Oleks igati korrektne, kui järgmine riigikogu avaks jahiseaduse ja pärast analüüse otsustaks öösihiku lubatavuse või mittelubatavuse.

Artikkel ilmus 21. veebruaril 2023 Postimehes.