Tänavuse suve alguse poliitika märksõnad Tartus olid autovabaduse puiestee ja Ihaste mets, kuid juttu oli ka jalg- ja tõukeratturitest, planeeritavast kultuurikeskusest ja vabalt kasvavatest rohealadest, kirjutab sotsiaaldemokraat ja Tartu linnavolikogu liige Toomas Jürgenstein Tartu Postimehes.
Päev enne Ihaste metsa planeeringu otsustamist volikogus helistas mulle sümpaatne metsakaitsja. Rääkisime metsa väärtusest puhkealana, puude rahustavast mõjust, kuid ka eraomaniku ootustest ja õigustest. Jutuajamine tundus mulle sõbralik. Näis, et mõistsime teineteise argumente, kuid jäime lahenduse osas eri meelt. Tõdesin kõne lõppedes ja hiljem planeeringut toetades, et see on jälle üks neid otsuseid, mis jääb minu südametunnistusele.
Poliitikat toidavad kompromissid, mis enamasti lõpuni rahuldavad väheseid.
Teoloogina on mul kompromisse otsides sageli silme ees vana testamendi lugu, kuidas Aabraham kaupleb Jumalaga Soodoma linna pärast, et seda ei hävitataks. Aabraham alustab sellest, et linna ei hävitata, kui seal elab viiskümmend õiget inimest, ning jõuab viie ja kümne kaupa arvu vähendades tulemuseni, et ka kümne õigega jääks linn alles.
Nii võib lõpmatuseni jääda arutlema Ihaste metsa üle, kas vastuvõetav kompromiss oleks võinud olla kaks, neli või kuus sinna uut elamukrunti vähem või rohkem. Erinevatest maailmavaadetest lähtuvalt ongi vastused erinevad.
Veel mitmekesisem ja raskemini mõõdetavam on kompromiss, mis sündis autovabaduse puiesteel. Ühelt poolt peavad teatud ebamugavust kannatama autodega liikujad, osa kesklinna ärisid ja esmapilgul ka terve mõistus – autotee on, kuid tervelt kuu aega ei tohi seal sõita!
Samas näitasid juba esimesed nädalad idee potentsiaali. Autovabaduse puiestee on toonud tartlasi kesklinna, sidunud neid rohkem Emajõega. Seal saab organiseerida kultuurilisi tegevusi, propageerida tervislikku elustiili, mobiiltelefonita suhtlemist ja hariduslikke programme noortele.
Lisaks on mulle ikka olulised tundunud õrnad ja haavatavad asjad. Piisab, kui seni enam-vähem sobiva ilma asemel oleks tulnud palju suuremate sadudega juuli ning paljud kirjeldatud tegevused olnuks siis raskendatud.
Kokkuvõttes ei olnud mul aga raske autovabaduse puiesteed toetada ja võtta oma südametunnistusele ebameeldivused, mida see osale inimestest kaasa tõi.
Autovabaduse puiestee on näitlikustanud veel ühe tulevase kompromissi kaalukausse. Nimelt on kõige keerulisemad need otsused, kus kompromiss tuleb leida peaaegu võrdselt heade asjade vahel. Kesklinnas on olulised nii loodus kui kultuur, plaanitava südalinna kultuurikeskuse ehituse alla jääks osa Kaubahoovi pargist. Ning võib-olla polegi otsustada nii raske, kui vaadata kõrvalt autovabaduse puiestee melu. Südalinna kultuurikeskuses saaksid paljud neist tegevustest jätkuda sügisel ja talvel.
Väiksemaid kompromisse on lihtsam oma südametunnistusele võtta, kui ollakse kaasa rääkinud suurema terviku loomisel. Siin passib meelde tuletada, et rohkem tähelepanu püüdvate märksõnade varjus on äsja valminud suurem nägemus ehk üldplaneeringu eelnõu. Sellele oodatakse alates 13. juulist tagasisidet kõikidelt tartlastelt.
Linna areng on teema, mis puudutab kõiki. Kogemus kinnitab, et häid ideid heade mõtete linnas ei unustata.