AVATUD suhtumine viib eluterve dialoogini ka kõige erinevamate vaadete ja inimeste puhul.

Usun, et Eestis on praegu üsna kohane rääkida avatud ja suletud ühiskonda puudutavate mõtete ja ideede pingeväljast. Loomulikult on mõlemal poolel olemas omad pooltoonid ja kõnekad detailid, mis esmapilgul mustvalget vastandust pisut hajutavad. Nimetatud vastanduse muudavad kujundlikuks sageli kasutatud ajaloolised ja kunstilised paralleelid. Mulle näib, et praegust ühiskondlikku pilti lahti mõtestades on ehk liiga sageli paralleele tõmmatud 20. sajandi sündmustega, vahel on ahvatlus sukelduda pisut kaugemale kultuurilukku.

Victor Hugo „Hüljatute” esimese osa kümnes peatükk kannab pealkirja „Piiskop mingi tundmatu valguse ees”. Seal on kirjeldus sellest, kuidas kõikidele head tegev piiskop monsenjöör Bienvenu saab teada, et rahvuskonvendi liige G, kes on tollasest ühiskonnast välja tõugatud, hakkab surema. Monsenjöör Bienvenu otsustab rahvuskonvendi liiget külastada, kohtuvad sügavalt usklik piiskop ja ateist, olemasolevat korda pigem säilitada ja seda muuta soovinud inimene.

Enne rahvuskonvendi liikme surma on neil piiskopiga pingeline jutuajamine ning nad jõuavad kõnelda revolutsioonist ja rahust, kuningatest ja rahvast, kannatustest ja rõõmust, jumalast ja lõpmatusest. Kui piiskopilt hiljem rahvuskonvendi liikme kohta küsiti, näitas ta taevasse, kannatajatesse suhtus ta edaspidi kahekordse tähelepanuga. Ei puudunud ka teravused, kui tähtis lesknaine heitis piiskopile ette revolutsionääri surivoodi juures viibimist: „Monsenjöör, tuntakse huvi, millal teie kõrgus punase mütsi saab.” „Ohoo, milline toores värv,” vastas piiskop. „Õnneks need, kes seda põlgavad jakobiinide mütsis, austavad seda kardinali kübaras.” 

Avatus võimaldab arengut

Olen eelmises lõigus nimetatud dialoogi mitu korda lugenud. Mäletan, et noorukina pooldasin ma rahvuskonvendi liikme argumente, tudengina pigem piiskoppi, praegu lugedes saan inspiratsiooni mõlemalt. Pole isegi tähtis, et üks on tänapäevases mõttes pigemini vasak- ja teine parempoolne. Kui inimeste vaated on avatud ja dialoogilised, siis ei ole endast erinevaga kohtudes tekkiv sisemine kahekõne mitte skisofreenia, vaid arenemisvõime tunnus. Ja kui kaks avatud vaatega inimest kokku puutuvad, siis enamasti nad rikastavad teineteist.

Hugo „Hüljatutes” on olulisel kohal ka suletust pooldav inimene, inspektor Javert. Ta on mees, kes armastab korda ja austab traditsioone. Ta on võimule kuulekas, laseb patrullidel kahtlaseid isikuid jälitada ja kannab korra tagamiseks endaga kaasas rasket keppi, mille ta vajaduse korral käiku laseb. Kui kusagil on traditsiooniline kord muutunud, on Javert järjekindel ja halastamatu, et seda tagasi pöörata. Suletuse apologeedil on oma suurus ja traagiline pool, mis kõige rohkem avaneb ehk raamatu lõpus, kui ta tunneb oma maailmavaate kokkuvajumist.

Suletud keskkonnas rikastavat dialoogi ei teki. Kui ühe erakonna vaikselt varju jääv käilakuju avaldas mõni aeg tagasi vägagi mõistliku mõtte („Kõik, mis rikastab meie kultuuri ja teaduslikku mõtlemist, on teretulnud. Ühtegi inimest ei tohi rassi või uskumuse tõttu halvustada.”), võinuks selline lähtekoht dialoogini viia. Kahjuks lõikasid selle nõrga püüdluse läbi lihtsaid lahendusi ja hüüdlauseid pakkuvad seisukohad, olgu näiteks sõjakad sõnavõtud turvalise seksuaalkäitumise vajalikkust meelde tuletavate plakatite vastu. Samuti ei kutsu arutelule soliidse mõtleja nimelise seltsi ellukutsuja repliigid amokki jooksvatest inimõiguslastest või inimõiguste lõppjaama võikusest.

Teiste tekitatud probleemid

Avatuse haavatavuseks on ikka olnud asjaolu, et sellest mõttesuunast lähtuvad inimesed püüavad inimlikult lahendada probleeme, mis enamasti pole nende tekitatud. Olgu siin tegemist vähemuste kaitse, pagulaste või võrdsete võimalustega. Sageli nõuavad need teemad kannatust ja püsivust, kusjuures kõik peavad midagi ohverdama. Aga nende probleemidega tegelemine näitab sageli ka maailma solidaarset, rõõmsat ja arenemisvõimelist poolt.

Mulle näib, et avatud ja suletud maailma näitlikustamiseks pole Victor Hugo „Hüljatud” sugugi paha variant. Sunnitööline Jean Valjean, inspektor Javert, üksikema Fantine ja tänavapoiss Gavroche elavad pisut teistsugusel kujul ka meie ühiskonnas.

Allikas: Eesti Päevaleht