«Oh püha lihtsameelsus!» -nii olevat hüüatanud tšehhi reformaator Jan Hus (13701415), kui nägi üht eidekest innukalt tema tuleriidale puid lisamas. Niisamuti tahaks öelda nii mõnegi viimasel ajal ilmunud rollimänge ja haridust käsitlenud üldistava artikli kohta.
Olen oma usundiõpetuse tundides kasutanud tihti mingit probleemi, ajastut või teemat elavamaks ja näitlikumaks muutmiseks filmiklippe. Tunnistan, et ühes ajastu mõtteviise ilmestavas klipis on olnud taustana pisut ka mõõdukat erootikat. Seda klassis demonstreerides kujutasin vahel endale ette olukorda, et direktor jalutab majas väärikate külalistega, ta on neile teatanud, et siin klassis toimub usundiõpetuse tund ning nad astuvad ekraanil demonstreeritava lembestseeni ajal ootamatult klassi.
Mul on olnud väga lõbus ette kujutada, mis nende väärikate külaliste peas võiks toimuda.
Klassi piilumisest ei piisa
Lugedes Õhtulehes ilmunud Martin Helme artiklit «Pagulaspropaganda tungib kooli», tundubki, et piltlikult väljendudes on autor lähtunud korraks klassi piilumisest ja selle põhjal üldistuste tegemisest. Martin Helme väidab, et koolis on käima lükatud ideoloogiline kasvatustöö programm sotsiaaldemokraatlike valijate väljakujundamiseks ja et Eesti valitsus on asunud koolides lapsi pagulassõbralikeks dresseerima ja ässitab neid oma vanemate vastu. Eelnevad hinnangud on nii karmid, et mõtlesin tõsiselt, kas soovitada EKREl protestida ka Tartus Tähtvere päevakeskuses hiljuti algatatud eakate nutiringi vastu, kus «ideoloogiliselt töödeldavad» viienda klassi õpilased õpetavad vanainimesi nutiseadmeid kasutama.
Mulle näib, et tsiteeritud artikli autori suhtumist noortesse väljendab juba sõna dresseerima kasutamine. Mul on hea meel, et Eesti liigub dresseeritud loomade tsirkustes kasutamise keelustamise poole. On selge, et Eesti koolides võib luul dresseeritavatest õpilastest elada vaid kellegi peas. Kõige selgema hinnangu lahmivatele üldistustele on andnud noored ise. Kui 17. jaanuaril protesteeris EKRE noorteorganisatsioon Sinine Äratus haridus- ja teadusministeeriumi ees rollimängude kasutamise vastu, siis vähemalt fotode põhjal tundus, et noori oli selles organisatsioonis suhteliselt napilt.
Kindlasti pole praegune Eesti kool ideaalne, kuid ta liigub suuresti õiges suunas. Koolidele ettevaatliku hinnangu andmisel on minu jaoks olnud võtmesõnadeks mitmekesised teadmised,
terviklikkus ja tasakaal. Näiteks tasakaal vabaduste ja kohustuste vahel. Elus tuleb teha valikuid, mis toovad kaasa kohustusi ning nendeks valmistudes on õpilastel vaja vabadust tutvuda eri seisukohtadega. Seda tuleb kindlasti teha ka maailmas aktuaalsete teemade puhul, olgu siis meetodiks filmi analüüs, rollimäng või essee kirjutamine.
Lihtsad valed lahendused
Eesti koolides valitseb praegu ka päris hea tasakaal eri tüüpi õpetajate vahel. Piltlikult öeldes võiks keegi õpetajatest olla kunstniku, keegi mustkunstniku, keegi kuninga, keegi ametniku vms rollis. Elus tuleb kokku puutuda mitmesuguste inimestega nende edastatud teadmised ja oskused omandavad erinevaid nüansse ja kindlasti rikastab kokkupuude õpetajatega õpilaste elukogemust.
Peatuksin ka Martin Helme väidetud vastuolul kodu ja kooli, õpilaste ja lapsevanemate vahel. Minu arvates on tore, kui koolis tekkinud arutelud ühiskonna probleemide üle jätkuksid kodudes. Õpilaste omavahelistes diskussioonides kujunenud mõtetele lisanduksid siis lapsevanemate seisukohad ja elukogemus. On naiivne ja vastutustundetu jätta õpilastele muljet maailmast kui homogeensest ja üheste seisukohtadega paigast.
Murphy seadus ütleb, et igale keerulisele probleemile on olemas lihtsad, ent valed lahendused. Martin Helme arvates oleks ainuke põhjendatud kasvatussuund koolides patriootlik väärtuskasvatus. On kurb, et EKRE tahab seda saavutada noorte analüüsivõimet piirates ja empaatia arengut pidurdades. Samuti on kurb erakonna pärast, kes vaatleb siiani noori läbi mineviku stereotüüpide prisma.