Toomas Jürgenstein: koolikiusamine ja presidenditool

Toomas Jürgenstein

Presidendikampaania kogub vaikselt hoogu. Ettevaatlikult käiakse välja kandidaate, keegi pakub enda ise, mitmed on jõudnud juba ka oma „ei“ sõna öelda. Olen mõelnud, et üheks tänaste kandidaatide hindamise kriteeriumiks võiks olla ka asjaolu, kuidas nad on suhtunud eelmistesse ja tänasesse presidenti. Hea on seda vaadata seni ainsana aktiivset kampaaniat alustanud Henn Põlluaasa näitel, kes on president „Lennart Merist“ kirjutanud raamatu „Lennart Meri. Vabaduse valus valgus“ (kirjastus Kunst 2011), kirjutab sotsiaaldemokraadist Tartu linnavolikogu liige Toomas Jürgenstein Õhtulehe arvamusloos. 

Olin raamatut kunagi lehitsenud, kuid lugesin selle nüüd uuesti läbi. Kuna olen kooliõpetaja, siis minu üldine hinnang teosele pärineb kooliga seotud sõnavarast: autor on olnud president Lennart Meri suhtes koolikiusajalik.

Kiusatav tambitakse mutta

Püüan öeldut pisut selgitada. Kõigepealt, koolikiusaja valib kiusatavaks reeglina kellegi, kes mingil põhjusel pole võimeline vastu astuma. Lennart Meri oli Põlluaasa raamatu ilmumise ajaks juba surnud, ta ei saanud end kaitsta.

Teiseks, ka koolikiusaja otsib kiusatava mõnitamiseks põhjendusi. Neid leiab alati, kuulujuttudest, kellegi hägustest ja võib-olla moonutatud mälestustest. Näiteks esineb raamatus tendentslik kirjeldus president Lennart Meri kohtumisest Boris Jeltsiniga: „Pigem pärssis Meri arusaamist joodud Absolut-vodka, sest meie „kõigest arusaavale“ presidendile mõjus suur kogus alkoholi sedavõrd rängalt, et tunde kestnud „lõunasöögi“ ajal jäi Meri lõpuks tukkuma. Meri koogutas peaga nagu koormat vedav hobune, meenutas juuresviibinud Mart Helme.“ (lk 202).

Kindlasti tuleb arvestada sellega, et kõik Eesti Vabariigi presidendid on olnud inimesed, oma tugevuste ja nõrkustega. Loomulikult koolikiusaja võimendab kiusatava nõrkuseid ja varjab tugevusi. Kadunud Tartu Jaani kiriku vaimulik Urmas Petti kõneles sellisel puhul sageli kriitika ja kritikaanluse vastandlikkusest. Kriitika võtab arvesse tausta, poolt ja vastuargumente ja kritiseerib peamiselt ideid, kritikaanlus peamiselt halvustab ja tõstab kiusatavat hetketi esile selleks, et teda siis uuesti halvustada. Sellele vastab kirjeldus Lennart Merist kui töökaaslasest:

„Kuigi teda austati ja imetleti, oli temaga koos töötamine tõeline katsumus, mida vaid üksikud välja kannatasid. Krooniline hilinemine, lubadustest ja tähtaegadest mittekinnipidamine, arrogantsus, kiuslikkus, valed oma eesmärkide saavutamiseks, alluvatele ja tavainimestele ülalt alla vaatamine, organiseerimatus, inimeste ärakasutamine ning ülim nõudlikkus alluvate suhtes – see ei olnud muutunud juba tema filmimehe karjääri algusest saati.“ (lk 292).

Koolikiusaja võib mõista oma tegevust ka õigluse jalule seadmisena ja kuna õiglus tuleb jalule seada lõplikult, ei tohi kiusamist jätta enne, kui kiusatav on piltlikult öeldes mutta tambitud. Ka Lennart Meri pälvib Põlluaasa raamatus kümneid hukkamõistvaid hinnanguid: „/../ võib tunda vaid sügavat hämmastust, kuivõrd suur on paljudes äärmiselt olulistes asjades olnud tema (Lennart Meri) sõnade ja tegude lahknevus. Justkui oleks meil tegemist kahe teineteisest kardinaalselt erineva isikuga – kindlameelse isamaalise aate- ja riigimehe ning küünilise, nihilistliku ning põhimõttelageda pragmaatikuga, kellele eelpool mainitud väärtused mingit tähtsust ei omanud.“ (lk 350).

Kuidas saada kogu rahva presidendiks?

Olgu lõpetuseks öeldud, et paljud koolikiusajad kasvavad suureks ja häbenevad oma eelmist tegevust. Viisakas oleks seda muidugi alustada vabandusega. Teatud muutust suhtumises endistesse presidentidesse olen siiski täheldanud ka Põlluaasa puhul. Kui oma raamatu viimases lõigus Põlluaas möönab, „/../ Meri mantlipärijaks sai valijameeste kogu valituna ekskommunist Arnold Rüütel.“, on ta viimasel ajal Rüütlist kõneldes sellest tiitlist loobunud. Järgmist presidendikampaania koosolekut võiks ta alustada vabandusega Lennart Meri lähedaste ees.

Henn Põlluaas on lubanud valimise korral olla kogu rahva president. Peale lubaduse ootaks selle väite kinnituseks ka nähtavaid märke. Tema esimesel kampaaniakoosolekul Tartus lehvis puldi kõrval Ungari lipp, kui mõnel järgmisel koosolekul asendatakse see vikerkaarelipuga, oleks kogu rahva presidendiks kandideerimiseks algus tehtud.

Toomas Jürgenstein | Koolikiusamine ja presidenditool