Toomas Jürgenstein: koolikogemusega rahvahääletuse vastu

Toomas Jürgenstein

Viimase aja arengud on lisanud tublisti lootust, et mitte kellelegi vajalikku rahvahääletust abielu küsimuses siiski ei tule ja eelnõu takerdub juba riigikogus, kirjutab Hugo Treffneri gümnaasiumi õpetaja ja sotsiaaldemokraat Toomas Jürgenstein Postimehe arvamuskülgedel. 

Vahel tundub, et kool on elu laboratoorium. Enamik täiskasvanuna ette tulevaid olukordi võib teatud arengufaasis esineda ka koolielus, õpetajatena püüame neid juhtumeid õpilastele mõtestada, analüüsida ning nii toetada õpilaste oskust teha hilisemas elus õigeid valikuid. Mitu haridusasutust, sealhulgas minu kodukool Hugo Treffneri gümnaasium, on võtnud oma motoks Vana-Rooma filosoofist ja riigimehest Senecast inspireeritud mõtte, et õpime elu, mitte kooli jaoks.

Olen ikka püüdnud kooli eesmärke ja lootusi sõnastada ka piltlike tsitaatide abil. Üks mu lemmikuid pärineb Hermann Hesse «Siddharthast»: luksuses kasvanud ja siis karmide askeetide hulgas elanud brahmaanipoeg Siddhartha on asunud kaupmees Kamasvami teenistusse ja viimane on kindel, et on Siddharthale palju õpetanud. «Kord, kui Kamasvami talle selgeks teha püüdis, et kõike, mida Siddhartha oskab, on ta õppinud temalt, vastas Siddhartha: «Säästa mind sellistest naljadest! Sinult olen ma õppinud, kui palju maksab korv kala ja kui palju protsente võib nõuda väljalaenatud rahalt. Mõtlemist ei õppinud ma sinult, armas Kamasvami, seda võiks sa parem minult õppida.»»

Iga kooli ambitsioon on suurem kui jagada noortele lihtsaid teadmisi muutuvatest hindadest või laenuprotsentidest. Soovivad ju lapsevanemad ning õpetajad enamasti ühiselt, et kooli lõpetanud õpilased oleksid nõtke ning avatud mõtlemisega väärikad kodanikud, kes on samas hoolivad teiste suhtes ja langetavad kaalutletud otsuseid.

Koolis võib kohata väga erinevaid õpilasi ning üks hea kooli endastmõistetavatest reeglitest on, et õpetajad ja õpilased peavad üksteist hoidma. Vahel pole see lihtne, näiteks mõni õpilane on tundlik, kui tema seisukohad kahtluse alla pannakse, samas peab klassis probleeme arutades kriitiline ja analüüsiv foon säilima. Olen sellele pingeallikale mõeldes püüdnud oma tundides hoida vahet kriitika ja kritikaanluse vahel.

Niisamuti nagu peaks vastu astuma koolikiusamisele, oleks vaja teha kõik rahvahääletuse ärahoidmiseks, ikka selleks, et vältida riiklikul tasemel kiusamist.

Kriitika oma konstruktiivses vormis taotleb maailma parandamist ja vigadest õppimist, kritikaanlus oma destruktiivsuses teeb sageli inimestele haiget. Õpetan usundiõpetust ja filosoofiat, kus arutlused elu suurte küsimuste üle on tavalised ning ikka olen püüdnud seal kritikaanlust summutada. Kritikaanlusest põhjustatud valudest ja kiusamisest püütakse lahti saada kogu meie haridussüsteemis, tahaks siin tunnustada sihtasutuse Kiusamisvaba Kool tööd selles vallas.

Rahvahääletus avaks riiklikul tasemel ukse kritikaanlusele, selleks ettevalmistavaid repliike on juba kuulda, näiteks ühe tollase ministri soovitus, et osa meie inimesi peaks jooksma Rootsi(s). Niisamuti nagu peaks vastu astuma koolikiusamisele oleks vaja teha kõik rahvahääletuse ärahoidmiseks, ikka selleks, et vältida riiklikul tasemel kiusamist.

Kritikaanlusest hoidumise kõrval tahaksin teisena tähelepanu juhtida liigse lihtsustamise ohtlikkusele. Koolis õpime inimest mitmes õppeaines: bioloogias, ajaloos, ühiskonnaõpetuses, usundis, muusikas – tegelikult kõikides õppeainetes. Üldine järeldus on, et bioloogilistes, kultuurilistes ja sotsiaalsetes suhetes inimene on keeruline olend.

Üheks korrektse mõtlemise aluseks on hoidumine liigse lihtsustamiste eest. Hoiatavalt väidab ka Murphy seadus, et igale keerulisele probleemile on olemas lihtsad, endastmõistetavad, ent valed lahendused. Rahvahääletusel tahetakse aga inimeste elu kogu oma mitmekesisuses ja keerulisuses tuua ühiskonna ette must-valge otsusena: jah või ei. Vähemalt minu käsitluses on see vastuolus õpetamise üldisemate põhimõtetega.

Kõik see ei tähenda, et koolis teatud hääletused omal kohal poleks. Olen ise hääletusele pannud suvereisi sihtkoha, õpilasi valitakse klassi ja kooli esindusorganitesse, hiljutises filosoofia tunnis Platoni riigiõpetust näitlikustades palunud kätt tõsta, kes õpilastest lähtub oma otsustes enam tunnetest, kes tahtest ja kes mõistusest.

Olen oma tundides püüdnud juurutada reeglit, et igaühel on õigus oma arvamusele; kindlasti on olemas paremini ja halvemini põhjendatud arvamusi, kuid maailmavaatelised ja väärtuselised valikud on kindlalt õpilase privaatsfääris. Iialgi ei hakka me klassis nende üle hääletama, ärme teeme seda ka riigi tasandil.

Toomas Jürgenstein: koolikogemusega rahvahääletuse vastu