Toomas Jürgenstein koroonakriisist: meie lõputu küünlapäev

Toomas Jürgenstein

Küllap mäletavad paljud nüüd juba üle kahekümne viie aasta vana filmi „Lõputu küünlapäev“. Peategelane avastab, et igal hommikul algab uuesti päev, mida ta on 24 tundi tagasi juba läbi elanud ja mida ta vastikuks ja tüütuks peab. Siis aga leiab ta järk-järgult, et teda ümbritsevas maailmas on asju, sealhulgas kauneid, mida ta ühekordses päeva läbielamises polnud märganud, kirjutab filosoofia ja usundiloo õpetaja, sotsiaaldemokraat Toomas Jürgenstein Eesti Päevalehes.

Näib, et praegu kodudes karantiinis olevatele või kaugtööd tegevatele inimestele on tänane olukord filmiga mõnevõrra sarnane. Hommikuti on tüütut kordumist, kuid pikkamisi leitakse ka võimalusi, millest süvenemist paksematesse raamatutesse ning pikematesse filmidesse, aiatöid ja inimtühjades kohtades sportimist on ehk kõige enam esile toodud. Pisut rohkem usunditega tegelenuna tahtsin välja tuua mõned üsna subjektiivsed mõtted, milline võiks olla religiooni roll tänases koroonaviiruse tõttu ärevas ühiskonnas.

Nagu Hessel

Kõigepealt, mulle tundub, et usundite vaheline koostöö ja oikumeenia omandab tänasel päeval suurema kaalu kui tavaolukorras. Palvega saab hädasolijaid toetada nii katoliiklane, protestant, moslem kui jehoovatunnistaja ning õpetuslikud erimeelsused ja vastandused peaksid edasi lükkuma. Tsiteerin siin mulle lähedast Hermann Hesse „Klaaspärlimängu”, kus autor erinevatest religioossetest allikatest võrsunud lähenemist aktsepteerib:

„Vagadus, see tähendab usklik, elu ohverdamiseks valmis teenistus ja truudus, on igas usutunnistuses ja igal astmel võimalik ning see teenistus ongi isikliku vagaduse, siiruse ning väärtuse ainsaks kehtivaks proovikiviks.”

Teiseks, mulle tundub, et pisut suurema tähelepanu omandavad usulised reeglid – näiteks kristlastele kümme käsku. Loomulikult jäävad kõige olulisemate käskudena taustale armastuse käsk, mis käsib Jumalat kogu oma olemusega armastada, ning teiseks kuldne reegel, mis nõuab käitumist nõnda nagu inimene tahaks, et teised temaga käituksid. Ärev aeg küsib aga ka reeglite järele.

Kaasaegsemad kümme käsku

Sõnastasin oma raamatus „Kes Sa oled taevas. Avatud uskliku aabits” pisut tänapäevasemalt kümme käsku, eriliselt tõstaksin pandeemia olukorras neist esile neljanda, pea tänu ja austusega meeles oma vanemaid ja eelnevaid sugupõlvi ning püüa neid mõista ning kaheksanda, fantaasia on oluline, kuid tõsistes asjades tuleb tõtt rääkida. Esimene esile toodud käskudest viitab koroonaviirusest kõige haavatavamale vanemale põlvkonnale, teine adekvaatse informatsiooni olulisusele.

Kolmandaks ma arvan, et teravdatud tähenduse ja tunnetuse alla satub patt. Kristluses on seisukoht, et iga inimese loomus on patu poolt rikutud. Mingil põhjusel, mis pole meile lõpuni selge, on inimesed hakanud endid pidama sõltumatuteks ja vbadeks maailma valitsejateks, kes näiteks käituvad meie planeediga hoolimatult.

Võime patu kohta mõistetavamat väljendit otsides kasutada julgesti sõna ebatäiuslikkus. Ebatäiuslikkusest tulevad paljud inimlikud eksimused, näiteks suutmatus omaksvõetud põhimõtetest kinni hoida, kaasinimeste halb kohtlemine, kahjurõõmu tundmine ja palju muud. Küllap satuvad tänasel päeval avalike või sisemiste etteheidete alla eelkõige patused tegevused, mis püüavad tänast surutist kasutada isikliku kasu lõikamiseks.

Kinno kadus, kirik jääb

Neljandaks tähtsustub kiriku kui hoidja roll. Omajagu kultuuri on täna interneti – ja telemaailmas, seevastu kinod, teatrid ja kontserdid on ootele pandud. Kiriku kui vaimukultuuri säilitaja funktsiooni on teoloogid väsimatult rõhutanud, olgu näiteks Uku Masing artiklis „Kiriku ülesanne kultuurimandumisel” või Leszek Kolakowski meeldetuletused „Naeruvääristatud Jeesuses”:

„/../aga kõik Jeesuse kuulutused, mis meie kultuuri püsima jäid, tunduvad nüüd sajandite pärast triviaalsena, aga just tänu Jeesusele on need nüüd triviaalsed. Et inimene ei vaja üksnes toitu ja kehakatteid – kas võib olla midagi lihtlabasemat. Aga korduvalt on selgunud, et tuleb visalt võidelda selle tõsiasja tunnistamise nimel, näiteks veendes, et inimese vaimutööd ei saa hinnata selle järgi, millist materiaalset kasu see kellegi arvates tooma peaks.”

Viimaks, ehk kõige subjektiivsemalt, ma arvan, et religioon oskab õpetada tänulikkust ka rasketel aegadel. Mõned päevad tagasi naeruvääristati päris ohtralt presidendi algatust lehvitada akendel mobiili taskulampidega neile, kes viirusohule vaatamata igapäevast tööd teevad: arstidele, bussijuhtidele, poemüüjatele, prügivedajatele jt. Küllap jäi ka selle üleskutse selgitus pisut napiks.

Issi, sinule lehvitatakse!

Analoogilisi tänuaktsioone on tehtud päris paljudes riikides. Kujutan päris hästi ette prügivedaja väikest poega, kes näeb naabermaja akendel kümmet valgusvihku ja ütleb: „Issi, Sinule lehvitatakse!”

Ma arvan, et kriisis rasket tööd tegevaid inimesi tuleb tänada veel. Miks mitte nõnda, et järgmisel korral ühineks aknal lehvitavate inimestega ka kirikukellade helin.

Toomas Jürgenstein koroonakriisist: meie lõputu küünlapäev