Küllap oli keskmisel õpetajal raske süveneda gümnaasiumiõpilaste lõpetamisega kokkulangenud vaidlustesse põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (edasi PGS-i) paranduste üle. Õppeaasta jooksul kogunenud väsimus oli kohale jõudnud.
Jah, mõõdukad muutused haridusmaastikul on vajalikud. Ühiskond muutub ja ka kool peab uuenema. Samuti ei aita haridust edasi vandenõuteooriatesse kalduvad väited, et põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse parandused on haridusministri kättemaks õpetajate streigi eest. Streik on tõhus vahend enese eest seismiseks, ma ei välista, et sügisel peaksid õpetajad seda veel kord kasutama, kuid isiklike rünnakute asemel peaks püüdma hoopis probleemidele keskenduda.
Eesti haridusprobleemid võeti sümboolselt kokku hiljutises Eesti Ekspressi artiklis, mis rääkis pärimusmuusik Sofia Joonsist (Kristi Vainküla „Muusik Joons avameelselt Eestist lahkumisest” EE 13. 07). Eestist lahkumise üheks põhjuseks nimetab Joons poja haridust: „Kõige suurem mure tekkiski Sofial poja haridusega ehk milliseks ta soovib, et tema laps kasvab. Sofia on näinud, et Eesti kooliharidus on edetabelikeskne ega õpeta inimest üheskoos teistega elama.” Joons lisab veel: „Eestlane saab hakkama täpselt nii kaua, kui kõik läheb nii nagu peab. Kui midagi juhtub või läheb kehvasti, tekib vaikus. Improvisatsioon ja meeskonnatöö on nõrgalt arenenud. Ja Tallinna tehnikaülikooli paber on võimas, kuid tööturul ei ole vaja mitte ainult paberit ja aju, vaid ka südant.”
Muutused on hüplikud
Edetabelikesksus on tabav sõna. Paljud õpetajad on omal nahal tundnud riigieksami tulemuste kokkuvõtetest tulenevat hirmu või armu.
Paraku näib, et uus riigieksamite süsteem ei vähenda ka edetabelikesksust. Kuna kõikides gümnaasiumites hakatakse tegema samu riigieksameid (emakeelt, võõrkeelt ja matemaatikat), joonistub tulevikus tõenäoliselt veelgi reljeefsemalt välja koolide pingerida. Kui seni oli võimalus, et mõni kool kogus tuntust tugevate riigieksami tulemustega loodusteadustes või ajaloos, siis nüüd ei ole see enam võimalik. Väheneb hariduse mitmekesisus ning õpilaste võimalus eksameid valida ja valikute eest vastutada. Lisaks tekib oht teatud õppeainete marginaliseerumiseks. Küllap hakkab esinema ka ainele käegalöömisi, sest ühe punkti saavutamiseks, mis on edaspidi riigieksami sooritamiseks vajalik alammäär, pole vaja ju kuigi palju pingutada.
Käisime kolleegidega tutvumas Soome hariduskorraldusega, kus on loodud tingimused, et paljud individuaalsed haridusotsused langetab õpilane ise. Otsustav õpilane on hea haridussüsteemi alustala. Praegu domineerivad Eesti hariduses pigem väga piiratud valikud.
Haridusega seotu ei tohiks reformidega naeruväärseks muutuda. Isiklikult arvan, et viimased muudatused riigieksamite süsteemis teevad seda – samal ajal kehtivatest ühe- ja kahekümnepunktilise lävendi mõttest ei ole lihtne aru saada. Samuti pole hea ka otsuste hüplikkus: paljud gümnaasiumid nägid tõsist vaeva kolme õppesuuna väljatöötamiseks ning siis selgus, et seda polegi tegelikult vaja.
Hoolimata reformidest püsivad mõned asjad muutumatuna, näiteks palgad. Statistikaameti andmetel on haridusala keskmine brutopalk 735 eurot, olles seega valdkonniti tagantpoolt neljas, jäädes Eesti riigi keskmisele alla 152 euroga ning esikohal olevale info- ja sidevaldkonnale 713 euroga.