Tundub, et suve hakul Riigikogus tehtud põhi­kooli- ja gümnaasiumi­seaduse parandused on murendanud hariduse tõsiseltvõetavust.

Ehkki õpetamine peaks olema stabiilne protsess, olen viimasel ajal püüdnud iga õppeaasta eel sõnastada õpetaja vaatenurgast pisut aktuaalsemat prioritee­ti, mille ümber meetodeid, rõ­huasetusi ja näiteid koondada.

Segased muudatused

Mind panevad muretsema põ­hikooli- ja gümnaasiumiseadu­sesse (PGS) tehtud parandused. Näiteks, miks kehtib riigieksami­te puhul samaaegselt ühe- ja kahekümnepunktine lävend. Häi­rib kramplik kinnihoidmine seadusesse kirjutatud, kuid tegelik­kusega vastuolus olev õpetajate 35tunnine nädalakoormus.

Ühelt poolt saan ma aru, et PGSi muutmisega on püütud rii­gieksamite ületähtsustamist ja nende alusel fundamentaalsete järelduste tegemist vähendada. Pärast riigieksami sooritamiseks ühepunktise lävendi kinnitamist ei oma riigieksamid enam sisulist tähtsust gümnaasiumi lõpetami­seks, vaid tegu on eelkõige sisseastumiseksamitega kõrgkooli.

Omaette küsimus on, kui pal­jud teaduskonnad hakkavad ai­nult riigieksamite tulemuste alusel tudengeid vastu võtma, sest eksameid jääb järele vaid kolm: emakeel, võõrkeel ja ma­temaatika.

Asja muudab segasemaks veel see, et nüüd kehtib seadu­se järgi mitu soorituslävendit: üks punkt, mille kohaselt rii­gieksam on sooritatud, kaks­kümmend punkti, mille alusel on riigieksam rahuldavalt soo­ritatud, kuid erinevalt igapäe­vasest koolielust on mitterahul­davalt sooritatud eksam samuti sooritatud.

Lisaks kehtib veel haridus- ja teadusministri määrus õpilaste hindamise kohta.

Mõeldes nüüd õpetaja posit­sioonile, siis mulle tundub, et reaktsiooni keskmes saab olla vaid püüe säilitada hariduse tõ­siseltvõetavust. Üks tähtis detail selles võiks olla, et õpilaste ette­valmistus probleemide lahendamiseks peaks olema veel parem ja veel põhjalikum. Vajakajää­mine meie ühiskonnas, mis on mind kaua vaevanud, on seotud oluliste teemade käsitlemisega.

Las mõtlevad oma peaga

Siit jõuame pisut laiema üldis­tuseni õpetajate kohta. Ei mak­sa unustada, et hea õpetaja tun­nus on ka asjaolu, et tema õpila­sed on avatud ja kriitilised, po­lemiseerivad õpetaja seisukoh­tadega ning aeg-ajalt lükkavad tema väiteid ümber.

Kui õpilased liiga palju kordavad vaid õpetaja öeldut, siis tõe­näoliselt pole tegu väga hea õpe­tajaga.

Õpetaja esitatud materjalisse kriitilise suhtumise julgustami­ne, õpilaste isiklike arusaamade väljaütlemiste toetamine ja sa­gedane poleemika võiksid veel julgemalt koolielu osaks saada.

Kui õpilane teatud vaidluspunktides õpetajat ületab, on see tegelikult õpetajale suur kompliment.