Ärgem muutugem samasugusteks nagu need, kes on kaotanud aukartuse elu ees

Ukrainas möllab sõda, mis on toonud endaga kaasa kannatusi nüüd juba miljonitele inimestele. Püüan vägagi subjektiivselt mõtiskleda teemal, missugustest põhimõtetest peaksime Eestis selle sõja ajal lähtuma. Me ise otseselt ei sõdi, kuid agressiivse naabri, sõjakoldest tulnud põgenike, Ukraina abistamise ja kõikjale jõudva äreva meelolu kaudu oleme tahes-tahtmata sõjaga seotud.
Sain artikli pealkirjaks inspiratsiooni Vana-Hiina mõttetarkade Sun Zi ja Sun Bini raamatust „Sõja seadused“, mis Märt Läänemetsa tõlkes on ka meie lugejateni jõudnud. Ma ei tea, kas ma kõike nüansse selle klassikalise raamatu sisust suutsin taibata, kuid selle keskne mõte – sõda on hädaabinõu, mida tuleb rakendada üksnes siis, kui muud võimalused puuduvad – on mulle lähedane. Teine mõte, et kui siiski tuleb sõdida, siis tuleb seda teha mõistusega ja elusid säästes, on suuresti Ukraina poolel ka rakendatud.
Nüüd mõnest põhimõtetest, mida sõjaga seotud maal võiks minu arvates tähele panna.
** Juuni lõpus tabas Vene armee lastud rakett Krementšuki linnas asuvat kaubanduskeskust, milles tegid sel ajal üle tuhande inimese oma igapäevaeluks vajalikke oste. Oli hukkunuid ja veel rohkem vigastatuid. Minu esimene reaktsioon oli, et peaks keegi ometi ka mõnda Moskva kaubanduskeskusse raketi saatma, et ukrainlaste kannatused agressorile paremini mõistetavaks saaksid. Õnneks sain üsna kohe aru, et see emotsioon oli ülimalt ekslik.
Pean endiselt tunnistama, et Rooma filosoof ja keiser Marcus Aurelius (121–180) oli väga tark mees, kui ta ütles, et parim kättemaks on mitte muutuda nende (praegusel juhul siis okupantide) sarnaseks. Usun, et see võiks olla üks mõtteterasid, mida sõjaaja riigis võiks võimalikult tihedalt meenutada.
** Teiseks tahaksin meenutada Väinö Linna romaani „Tundmatu sõdur“, kus kõlab aeg-ajalt sõimusõna „sõjahull“. See käib liiga innukalt sõdimist heroiseerivate sõdurite ja ohvitseride kohta, kes ei saa aru, et kogu sõdimine on üks vilets värk, mis toob kaasa häda, kannatusi ja surma. Soomlasi on peetud maailma parimaiks sõdureiks võib-olla just sellepärast, et „sõjahulle“ tasakaalustavad seal pisut aeglasevõitu, kaalutlevad ja heasüdamlikud tüübid.

Sõjast ei pääse
Paraku teravnevad suure sõja ajal ühiskonnas ka väikesed sõjad. Esitan üksnes lühikese loetelu konfliktidest, mida Eesti ühiskonnas on viimastel aastatel sõdadeks nimetatud: metsasõda, kultuurisõda, maskisõda, vaktsiinisõda, ausambasõda jne. Mulle tundub, et neid väikeseid sõdasid peaks püüdma pigem leevendada ja tuleks otsida kompromisse, ühiskond on niigi parasjagu katki.
Toon siin näite punamonumentidest, mis on jällegi tõusnud aktuaalseks küsimuseks. Olen seda meelt, et Narva tank tuleb loomulikult nii rahulikult kui võimalik muuseumi viia, kuid sellel teemal üldistamise vältimiseks võiks punamonumentide saatuse kaalumisel alternatiividena kaaluda ka punkari ja kirjaniku Merca mõtteid, kui ta peaaegu unustatud viisnurkadega hauakivist möödub:
„Ikka seisatan hetkeks ja mõtlen: „Oh poisid, lollikesed, kes kurat teid siia ajas? Mille nimel? Eesti sõdureist teame, kes nad olid, teist ei tuhkagi. Olid ju teilgi emad-isad, suguselts, pruudid… Teil kõigil oli oma nimi. Nüüd võib seda hüüda vaid tuul, siristada tsirk, aga meie, inimesed, ei suuda te nimesid korrata.““ (Miks varjan kiivalt punamonumenti, Postimees 6.7.22)
Olen mõelnud ka sellele, kes võiks olla see maailmavaateline autoriteet, kellele sõja naabruses elavad inimesed saaksid toetuda. Kindlasti on jällegi tegemist väga subjektiivse valikuga, kuid üha enam olen veriseid sõjasõnumeid lugedes mõelnud kahe maailmasõja ajal elanud Albert Schweitzerile (1875–1965). Schweitzeri sõnastatud mõte „aukartusest elu ees“ paneb nukruse ja kahetsusega mõtlema nii rünnakut ootavale sõjamehele, igapäevases mürsu ja raketiterroris oma tööd tegevale kodanikule, suvaliselt kaasa kahmatud asjadega põgenenud pagulasele, kuid ka purustatud laudast paanikas laiali jooksnud lehmadele, kodudest pagenud koertele ja kassidele ning leegitsevatele viljapõldudele.

Kiriku roll ja patriarh Kirill
Lisan mõne mõtte veel kiriku osast rasketel aegadel. Teoloogiadoktor Jaan Lahe võtab oma artiklis „Kiriku ülesandest sõja ajal“ (ERR 2.3.22) teema kokku: „Mis on kiriku ülesanne sel raskel ajal? Loomulikult aidata kannatanuid. Eesti kirikud võtavad seda ülesannet ülimalt tõsiselt, valmistades praegu ette mitmekülgset abi sõjapõgenikele. Kiriku üks ülesanne on olnud läbi aegade aidata hädasolijaid, kaitsta neid, kes on nõrgad ja haavatavad, seista kõigi eest, kes ise enda eest seista ei saa. Mahatma Gandhi on öelnud, et rääkida religioonist inimesele, kellel pole leiba, on kuritegu, ja kindlasti on tal õigus.“
Tõsi on paraku ka see, et Venemaa õigeusu patriarh Kirill, kellel ühena vähestest oleks ehk võimalus olnud sõjahullust takistada, pole oma ameti vääriliselt suutnud toimida. Vähe sellest, ta on otsesõnu toetanud vallutussõda, kinkinud sõjaväele ülesande edukamaks täitmiseks ikooni, süüdistanud läänt sõja põhjustamises. Võib-olla peaks kiriku juhtide sõnumite asemel kuulama rohkem lihtsate inimeste sõnumeid, kümmekond aastat tagasi peetud punkpalvuse ajal palusid ansambli Pussy Riot liikmed Moskva Lunastaja kirikus jumalaemal Putin minema kihutada ja manitsesid patriarhi teenima enam jumalat kui maiseid võime.
Olgu lõpetuseks öeldud, Eesti seadusandluses on olemas „Sõjaaja riigikaitse seadus“, mis reguleerib elu sõjaseisukorra ajal. Praeguses artiklis räägin sisemistest seadustest, mis on kindlasti subjektiivsed, kuid mille läbi mõtlemine võib keerulisel ajal otsusi tehes igaühte aidata.

Toomas Jürgenstein: sõjaaja seadused. Jäägem inimlikuks ka ülima kurjuse palge ees