Mõistetav on skeptiline seisukoht, et praegustes ebakindlates oludes pole selle Süku ehitamine Tartule jõukohane. Aga mingil juhul ei ole nimetatud teema taandatav fantaasiarikkaks kriitikaks konkreetsemalt Süku ja laiemalt kogu tänapäeva kultuuri pihta.
Lugesin Malle Pärna siirast ja selge hoiakuga artiklit «Miks peab kõik olema ühes suures keskuses?» (TPM 22.3) ja see tekitas soovi mitme seal esitatud seisukoha üle mõtiskleda. Tunnistan, et mina näen praegust Tartut ja selle vaimsust artiklis esitatud hinnangutele sageli vastupidisena. Eelkõige tajun Tartut erinevatest arvamustest ja ideedest tulvil vaimse linnana ehk siis heade mõtete linnana!
Alustan Tartu linnavoliniku Malle Pärna üsna artikli alguses toodud tõdemusest: «Aga meil on rumaluse kultus, mis seab andekusest ettepoole iseka andetuse ja tarkusest ettepoole ülbe võhikluse ja mille ustavad jüngrid kõigest hingest vihkavad tõde.»
Hakkasin mõtlema, et kus meil see rumaluse kultus end peidab. Ei leidnud seda oma tuttavate, kolleegide, õpilaste hulgast ega ka linna valitsemise tasandilt. Mõningaid juhuslikke ilminguid on olnud, näiteks volikogus kõlanud mõistusevastane hinnang Ukrainas toimuvale sõjale või kangekaelne soov nimetada ümber poole tuhande aasta vanune Tartu tänava nimi, kuid need soovid on rahulikult ja kaalutletud vastused saanud.
Malle Pärna artiklisse süvenedes pidin tõdema, et vaielda sellega ei saa. Niipalju kui mina tean, ei soovi keegi ehitada kesklinna artiklis nimetatud «kultuurituruhoonet», «kombinaati», «mis ilmselt ei saa olema eriti ilus» ja kus pannakse «kunst ühe katuse alla kaubandusega ja lihtsalt hängimisega» ning sellega «alandame ta (kunsti) kaubaks ja pealiskaudseks meelelahutuseks».
Vaidlemiseks on artiklis õlgmehikesi liiga palju ning pisut teoloogiat nuusutanuna tean ka seda, et sügava usuga polemiseerimine ei vii kuhugi. Niipalju siiski, et kui Malle Pärn otsib artiklis kedagi, kelle arvates ERM on ilus, siis siinkirjutaja meelest see tõesti on, eriti seestpoolt.
Minu jaoks on lähtepunktiks asjaolu, et me ei tekita uusi asutusi, vaid loome väärikat kodu kahele Tartu legendaarsele kultuuriasutusele: linnaraamatukogule ja kunstimuuseumile.
Olen oma volitused Tartu linnavolikogus ajutiselt peatanud ning südalinna kultuurikeskuse (edasi Süku) kohta käivate viimaste analüüsidega ehk mitte peensusteni kursis. Püüan järgnevalt veel kord mõtiskleda eelkõige linnakodanikuna, miks minu meelest on Süku olnud hea mõte ja millega tuleb kindlasti edasi töötada. Möönan, et tõenäoliselt on enamik neist argumentidest ühel või teisel viisil Süku ümber käinud poleemikast läbi jooksnud.
Eelmärkuseks kirjutan lihtsa tõdemuse, et mitte ükski uus ehitis pole kunagi nii ideaalne, et sellega kõik torisemata nõus on. Ka Süku puhul on kindlasti vaja otsida kompromisse, käigu need hoone mahu, väljanägemise, ehitusmaterjalide, lisafunktsioonide vms kohta. Loomulikult peab arvestama ka viimase pooleteise kuu reaalsust, Euroopas möllab sõda, mille kestus, ulatus ja majanduslikud mõjud on ka kõige parematele spetsialistidele teadmata.
Minu jaoks on lähtepunktiks asjaolu, et me ei tekita juurde uusi asutusi, vaid loome väärikat kodu kahele Tartu legendaarsele kultuuriasutusele: linnaraamatukogule ja kunstimuuseumile. Nad on sobivaid ruume oodanud kümneid aastaid, ühishoonest on ka enne juttu olnud ja minu jaoks kõlab väga kummaliselt väide, et muuseumid ja raamatukogud peaksid tingimata eraldi jääma.
Tartu eelarvet ja investeerimisvõimet vaadates võib üsna kindlalt oletada, et linnal oma jõuga, ilma kultuurkapitali toetuseta, lähemal kahekümnel aastal võimalust neile asutustele kodu ehitada ei ole.
Miks kesklinna? Isegi linnaplaneerimise võhikuna olen ma märganud, kuidas eelkõige sügisesel-talvisel ajal nihkub Tartu elu tuiksoon Lõunakeskusse või Eedenisse. Kui me tahame kujundada Tartule jalakäijaid, lapsevankreid ja jalgrattaid armastavat kesklinna, kus on kohta ja tegevust lastele, keskealistele ja vanematele, siis aitab sellist atmosfääri luua südalinnas alati kohal olev kultuur.
Järgnevalt roheteemadest, sest Süku hoone on kavandatud elujõuliste puudega rohealale. Minu jaoks on siin tugevaks argumendiks piirkonna ajalooline hoonestatus. Tõlgendan seda nõnda, et põhimõtteliselt võib ka praegu mõelda sellesse piirkonda väärika hoone püstitamisele.
Puud ja taimestik on kahtlemata elavad, kuid nende vastu pakutakse hoonet, mis on täis elu: lugejaid, kunstinautijaid, arutlejaid, filmihuvilisi jne. Minu tagasihoidlikul hinnangul on see aus vahetuskaup, kuid tean ka seda, et palavalt Tartut armastavad inimesed võivad siin olla eri meelt.
Isegi linnaplaneerimise võhikuna olen ma märganud, kuidas eelkõige sügisesel-talvisel ajal nihkub Tartu elu tuiksoon Lõunakeskusse või Eedenisse.
Lisaksin siia veel puude mahavõtmist pehmendava argumendi, nimelt oleme üha osavamad tekitama hoonetesse ja hoonete katustele liigutatavat rohelust: katuseaedu, rohelisi seinu, lillepeenraid jne. Vähemalt osaliselt suudame nii täisehitatud rohelust kompenseerida.
Ning lõpuks ikkagi kliima, kus me elame. Paratamatult ei leia park kuus-seitse kuud aastas aktiivset kasutust. Eelmisel nädalal jälgisin keskpargi kasutatavust. Mänguväljakul on alati lapsi, kuid mänguväljak jääb paika ka pärast Süku ehitust. Aga pargis on pingid tühjad, mõni suitsetav mees on vahel näha olnud, enamasti kulgeb sealtkaudu pelgalt läbikäigutee.
Tulles tagasi Malle Pärna artikli juurde, jäi mul peas tiirlema seal Süku kohta kasutatud sõna «kombinaat». Paralleelina tuli meelde, et kombinaatkoolideks nimetati nende tekke ajal ka puhtaid gümnaasiume, ka minu kodukooli Hugo Treffneri gümnaasiumit. Kriitikas tõsteti toona veel esile, et kooli nüüdisaja nõuetele vastavaks ehitamine toimub teiste koolide arvelt. See oli valus, kuid sundis veel hoolsamale tööle. Nüüdseks oleme renoveeritud majas paarkümmend aastat töötanud ja mulle tundub, et Tartu linn on sellest «kombinaadist» pigem võitnud. Usun, et üsna samamoodi läheks ka Sükuga.
Kindlasti leiab skeptitsismile ja osale kahtlustele Süku ehitamise asjus alust.
Mõistetav on ka seisukoht, et praegustes ebakindlates oludes pole selle hoone ehitamine Tartule jõukohane.
Aga mingil juhul ei ole see teema taandatav fantaasiarikkaks kriitikaks konkreetsemalt Süku ja laiemalt kogu tänapäeva kultuuri pihta. Tsiteerin veel kord kaasvolinik Malle Pärna artiklit: «Tänapäeva liberaalne maailm keskendub välisele, plakatlikkusele, ei hooli sisust. Liberaalse kultuuri olemus näib olevat ajaviide, meelelahutus, vaimsuse nüristamine, väline põnevus, eufooria ja loomulikult ka sõltuvuse tekitamine. See on nagu vaimne narkootikum.»
Tartu ei ole vaimselt mustvalge linn, pigem on seal esindatud kõik spektri värvid ja üleminekud. See on rikkus, mille üheks väljendusvormiks võiks olla ka Süku.