Ilmselt seostub paljude jaoks poliitiline vasakpööre millegi negatiivse ja halvaga. See tuleneb juba eesti keele omapärast (vasak vs parem), kuid ka taasiseseisvunud Eesti ajal aastakümneid evitatud paremliberaalsest poliitikast, mis paljude nägemusel on justkui ainuõige tee majanduse ja riigi ülesehitamisel.
On oluline mõista, et see, kuhu oleme täna välja jõudnud, on minevikus tehtud otsuste või otsustamatuste tulemus. Sotsiaalmajanduslikus plaanis seisame tänasel päeval silmitsi mitmete väljakutsetega. Selle ammendamatu loetelu hulgast võib välja tuua majandusliku polariseerumise regionaalsel tasandil, kvalifitseeritud tööjõu puuduse, erasektori võlakoorma kasvu, ettevõtete nõrkuse teadus- ja arendustegevuses ja töötleva tööstuse vähikäigu. Kõik eelnevalt nimetatu takistab jätkusuutlikku majanduskasvu ja –arengut. Me näeme, et töötleva tööstuse lisandväärtuse kasvutempo on pidurdunud, samas kui tööjõukulude kasv ületab tootlikkuse kasvu. Paindlikuma tööturu juurutamine soosib ebakindlust homse osas ning süvenev ebavõrdsus ei ole midagi üllatavat ohjeldamatu turumajanduse ehk õhukese riigi kontekstis, mis sillutab teed majanduslikule darvinismile.
Riiklik sekkumine on seni piirdunud (avalike) kaupade ja teenuste pakkumisega, mille osutamisest turg ei ole huvitatud. Keskendutud on turutõrgete eemaldamisele, mis on omane tüüpilisele õpikupõhisele arusaamale riigi rollist majanduses. Kui vaadata, kus on olnud senised rõhuasetused, saab välja tuua riiklikult toetatud (kõrg)hariduse pakkumise, taristu arendamise, konkurentsipoliitika elluviimise ja ka regulatsioonide rägastiku kehtestamise, mis suuresti on tingitud Euroopa Liidu liikmelisusest. Piltlikult öeldes on üritatud kõiki lüüa ühe vitsaga ehk ettevõtlust ja majandust tervikuna juhtida ühtsete, universaalselt kohalduvate poliitikameetmega erisusi arvestamata. Kuid riik saab olla ja teha palju enamat. Kui vaatame ajalukku, siis selliste näidetena saab ära märkida näiteks USA, Soome, Singapuri kui meile eeskujuks olevad riigid.
Lahates kursimuutust majanduspoliitikas, väljendub see suuresti majanduspoliitilise tööriistakasti poolt pakutavate võimaluste avaramas kasutamises, mida on teinud nii eelmainitud kui ka paljud teised arenenud riigid. Senine Eesti praktika peegeldab horisontaalsete (st sektoriüleste) poliitikate elluviimist, mis keskenduvad peaasjalikult loetletud avalike kaupade ja teenuste pakkumisele. Alternatiivse lähenemisena on praegune valitsuskoalitsioon keskendunud sektori- ja harukesksele vaatele. Juhindutakse põhimõttest, et ebavõrdseid tuleb kohelda ebavõrdselt. Me räägime nii sektoriülestest kui ka –kesksetest meetmetest turgudesse sekkumisel, mis on kohandatud vastavalt vajadustele ja konkreetsete probleemide lahendamisele. Siinkohal saab välja tuua näiteks suunatud toetused ja maksusoodustused nagu võrkudega ühinemise toetus väikese ja keskmise suurusega ettevõtetele ning maksusoodustused töötajate tervise edendamiselt. Enam fokusseeritud poliitika juurutamist peegeldavad ka erialastipendiumid, infotehnoloogia alase hariduse ja kompetentside edendamine, toote- ja tehnoloogiaarendusprogramm ettevõtete arendustegevuse parendamiseks, elektrihinna diferentseerimise meede, rõhuasetuse seadmine teadmusmahukate välisinvesteeringute ligimeelitamisele ning suure potentsiaaliga ettevõtete gruppidele jpm. Samuti ei saa üle ega ümber nõudluspoole riigipoliitikate jõulisemast elluviimisest ehk innovatsiooni toetavatest riigihangetest. Need annavad võimaluse suunata arenguid ettevõtlussektoris, kaasa arvatud tegevusvaldkondades, kus turud ei toimi või on tegemist riskantsete kapitalimahukate tegevustega (näiteks nn „rohelised tehnoloogiad“). Tagatipuks on päevakorras ka tööstuspoliitika jõustamine, mis on sisuliselt kohaliku tööstuse tahteavaldus ja loob pinnase töötleva tööstuse digitaliseerimiseks, koostööplatvormide ja klastrite väljakujunemiseks, spetsiifilistes tööstusharudes tööjõuprobleemi lahendamiseks ning viimaks pikaajaliste finantsinstrumentide pakkumiseks. Viimase eesmärk on täita turgude jäetud tühimikku.
Kokkuvõtvalt on kõik nimetatud sekkumisvormid otseselt ja kaudselt suunatud tootlikkuse kasvu, tööstuse kvalitatiivse hüppe ja ekspordi soodustamiseks, mille toetamine seniste poliitikatega on end ammendanud. Mõnes mõttes räägimegi teistlaadsest lähenemisest “ettevõtliku riigi” võtmes, kus riik on ühtlasi suunanäitajaks ja eeskujuks. Selline on riik, kes panustab innovatsiooni toetavasse väärtusloomesse ja turgude tekitamisse läbi suunatud investeeringute prioriteetsetesse sektoritesse. See omakorda tõstab tööhõivet ja mõjutab positiivselt teisi otseselt ja kaudselt seotud sektoreid, muuhulgas teenusmajandust. Me ei leiuta jalgratast, vaid võtame üle teistes riikides tänasel päeval ja varemgi kasutatud majanduspoliitilise spektri erinevaid ja üksteist toetavaid lahendusi. Liiga kaua oleme kuulda võtnud välismaailma õpetussõnu, mõnikord ka dogmaatilisi ideaale, kuid pahatihti ei käi teiste sõnad ja teod käsikäes. Talitagem pigem nii, nagu on toiminud, mitte öelnud meile eeskujuks olevad arenenud riigid.