Urve Palo: Nähkem metsa puude taga!

Sotsiaaldemokraadid on valitsuses jäänud oma ilmavaatele truuks, vähendades vaesust ning hoolitsedes inimkapitali ja rahvatervise eest, kirjutab ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Urve Palo (SDE).

Viimase poole aasta jooksul on meedia vahendusel ühiskonnas kirgi kütnud praeguse valitsuskoalitsiooni maksureform – nii tulumaksureform kui ka alkoholiaktsiisi küsimus. Midagi eriskummalist selles ei ole, kuna avalik vastukaja maksumuudatustele oli, on ja jääb isetäituvaks ennustuseks.

Kuid on kaks aspekti, mida tuleb meeles pidada, kui rääkida majanduspoliitikast ja -reformidest laiemalt ning anda hinnanguid maksupoliitikale kitsamalt. Esiteks, absoluutselt igasugune elluviidav poliitika – nimetatagu seda kas parem- või vasakpoolseks – soosib (või kahjustab) ühtesid rohkem kui teisi. Ja teiseks, mis on hea  üksikisikule või ettevõttele, ei pruugi olla hea ühiskonnale tervikuna, ja vastupidi. Sellest ka tingitud ning arusaadav teatud ühiskonnagruppide pahameel tehtud reformide pärast.

Kahetsusväärselt on aga avalikkusele edastatud pildist jäänud välja väga olulised nüansid ja sõnumid, mistõttu meediakajastus nii reformidest kui ka nende tagamaadest ja eesmärkidest ei ole olnud kõige terviklikum.

Kriitikalaviin valitsuse tegevuse suunas peegeldab soovimatust võtta omaks sotsiaaldemokraatlikke väärtusi või selle raskust. Tõepoolest, pikaaegne indiviidikeskne  ohjeldamatu «las minna»-turumajandus ja ühiskonnakorraldus ei sobitu sotside nägemusega riigi ja majanduse juhtimisest – meie eesmärk on leida tasakaal üksikindiviidi ja ühiskonna kui terviku huvide vahel, mis paratamatult tekitab konflikti.

Sellistest alustest lähtuva poliitika ajamisel on juba eos sissekirjutatud poliitiliste otsuste ja suuremate reformide ebapopulaarsus, kuid me ei karda neid ette võtta. Vaadates praegust makromajanduslikku olukorda – majanduskasvu, töötuse määra, kasumeid ettevõtluses või tööstustoodangu mahtu, mis 2017. aastal püstitas taasiseseisvusaja rekordi –, näeme, et kõik näitajad viitavad majanduse heale tervisele.

Seetõttu ei saa nõustuda kriitikatulvaga valitsuse elluviidava poliitika suunas. Kohe kindlasti ei ole me lämmatanud majandust ega kavatse seda teha. Samas ei seisne areng  vaid majanduskasvu tagamises, vaid ka sotsiaalsete kitsaskohtade, nagu vaesuse, tõrjutuse jms kõrvaldamises ja seeläbi laiemas vaates kõigi inimeste heaolu suurendamises – keegi ei taha vaene olla ega vaeste seas elada.

On aeg lõplikult kummutada müüt, et praegune valitsus tegeleb vaid olemasoleva piiratud ressursi ümberjagamisega. Kui vaadata viimase aja majanduspoliitilisi samme, olgu selleks tööstuspoliitika alustes kokkuleppimine vaatega aastani 2030, info- ja kommunikatsioonitehnoloogia arenguprogrammi alustamine või uute ja kohandatud meetmete pakkumine ettevõtetele, siis praegu pakub riik märkimisväärset tuge suurema jõukuse loomiseks Eesti majanduses.

Me oleme prioriseerinud inimkapitali arendamist ehk on loodud digioskuste koolitusprogramme ning töötukassa võimaldab mitmekülgset täiend- ja ümberõpet, mis kokkuvõttes suurendavad ettevõtete tootlikkust kui ka loovad eeldused rakendada seni kasutamata kohalikku tööjõupotentsiaali. Nii riik kui ka erasektor peavad andma endast parima, et liikuda teadmistemahuka majanduse poole. Samas, tagamaks seda, et loodavast rikkusest saaks osa enamus, mitte privilegeeritud vähemus, tulebki eemalduda sissetallatud maksupoliitilisest rajast, mis on Eesti ühiskonda sotsiaal-majanduslikus plaanis aastate jooksul lõhestanud.

Tulumaksureformi peamine eesmärk on vähendada palgavaesust ning sotsiaal-majanduslikku kihistumist, mida Eesti puhul on ikka ja jälle esile toodud nii rahvusvahelisel areenil OECD ja IMFi poolt kui ka riigisisestes uuringutes. Teisisõnu oleme võtnud suuna parendada väikese ja keskmise sissetulekuga töötajate majanduslikku olukorda tulumaksuvaba miinimumi tõstmise kaudu ja liigutada maksukoormus tööjõult tarbimisele, sh ennekõike rahvatervist kahjustavate toodete tarbimisele.

Tehtud otsused suurendavad väga suure hulga inimeste – 75 protsenti kõigi palgasaajate – igakuist sissetulekut, mis summaarselt tähendab vähem jõukatele kodumajapidamistele iga kuu ligi 28 miljonit eurot lisaraha, mida tarbimisse suunata. Isegi kui töötajad kulutavad vaid poole sellest rahast, siis riigi seisukohast tähendab see käibemaksu pealt umbes 27 miljoni euro jagu rohkem maksutulu aastas. Selles valguses paneb imestama poleemika alkoholiaktsiisi alalaekumise üle võrreldes prognoosidega.

Valitsuse alkoholipoliitika prioriteet ei ole riigieelarve täitmine. Tehtud otsused põhinevad põhjalikel uuringutel ning rahvatervise arengukaval, mis omakorda tugineb teiste riikide analüüsidele, kus selgesti kooruvad välja alkoholi tarbimise vähendamist mõjutavad tegurid, sh reklaam, kättesaadavus ja hind. Lõpuks on aktsiisist saamata jäänud maksutulu hind kõvasti madalam kui ühiskondlikud kulud, mida tuleb meil kõigil kanda kehvenenud rahvatervise, alanenud töövõimekuse, sotsiaalsete probleemide, kasvava kriminogeensuse ja surmadega seoses.

Muret tekitab see, et piirikaubandus hakkab võtma folkloorseid mõõtmeid, selle kohta luuakse karikatuure ja seda võetakse kui uut normaalsust, aga ei aduta, et tegemist on illegaalse tegevusega. Kahetsusväärselt käib diskussioon selle ümber, kui palju maksuraha lätlastele kaotatakse, ent ei räägita sellest, kui kalliks alkoholi liigtarbimine tegelikult ühiskonnale maksma läheb.