Hea meel on tõdeda, et ehitussektori tulemused on olnud üle ootuste head ja Eesti majandus kasvab.
Ent adekvaatsema pildi kujundamiseks pean oluliseks tuua välja, et kogu sektori tulemuste kontekstis ei ole välja toodud elukondliku kinnisvara investeeringute osakaalu ja samal ajal on kritiseeritud riiklikku toetusmeedet, mida alles töötame välja ning mille kogumaht on, arvestades ehitussektori mahtu, väga väike.
Võrdluseks: ainuüksi esimeses kvartalis ehitati453 miljoni euro eest, kohalike omavalitsuste elamufondi investeerime sel aastal vaid 2,5 miljonit eurot. Öelda, et see ajab pilli lõhki, on liialdus.
Riigieelarve planeerimine võtab aega. Riiklike strateegiate väljatöötamine samuti. Elamumajanduse arengukava aastani 2013 valmis samuti buumi eel ja majanduslanguse tingimustes ei viidud seal seatud investeeringuid ellu. Ka Kohtla-Järve poolt riigile loovutatud korterite probleem on selle otsuse kaudne tulem.
Praegu oleme sarnases olukorras, kus töötame välja toetusmeedet omavalitsustele, et tagada neile parem võimekus elamumajanduse korraldamiseks.
Riigi tasandil peame vaatama suuremat pilti lisaks sellele, et täita tühimikud, mida turujõud ei soovi täita, näiteks ehitus-ja kinnisvaraalane tegevus väljapool keskusi.
Omavalitsuste elamufondi investeeringute toetusmeede ei ole ühekordne projekt, see on aastatepikkune programm, millest selleks aastaks on planeeritud vaid 2,5 miljonit eurot ja edaspidi 20 miljonit eurot aastas.
Ehitusturu kontekstis ja võrreldes muude infrastruktuuri projektidega pole seda palju.
Samas tasakaalustatud arengu kontekstis tähendab see kohalike omavalitsuste jaoks suurt sammu edasi elamumajanduse parema korraldamise suunas, kohalikele tööandjatele laienemise võimalusi uute töötajate näol, kriitilise tähtsusega avalike teenuste tagamist ja säilimist ning kasvu teisteski sektorites.
Üürielamud: investeering
Eksport on olulisel kohal, mis loob küll jõukust ja kasvatab sissetulekuid, aga kahjuks tähendab see elamufondi jätkusuutlikkuse tõusu mitte
meil, Eestis, vaid riikides, kuhu majad kerkivad. Ja kui meie ei näita teiste heaoluriikidega võrdväärset ettevõtluse ja elamumajanduse arendamist, suureneb lõhe teiste riikidega.
Riigi jätkusuutliku arengu huvides tuleb juba täna töötada välja poliitikaid, mille koosmõjus arenevad lisaks toimiva turuga linnadele ka perifeersed regioonid.
Üürielamute rajamine ei ole kulu, vaid investeering tulevikku – omavalitsuste elamufondi tulevikku, kuhu ei ole investeeritud üle 20 aasta ja kus ollakse tööjõu pärast konkureerides kehvemal positsioonil.
Mis aga puutub linnahalli kordategemisse, siis siinkohal on fookuses siiski turism ja selle kaudu majanduse elavdamine. Konverentsituristid, kes kulutavad kolm korda rohkem kui puhkuseturistid, on kasutamata potentsiaal, millest me praegu ilma jääme ja milles riik saaks suunanäitaja olla.