Urve Palo: Vaesus kui 21. sajandi Lääne ühiskonna, sealhulgas Eesti, häbiplekk

Vaesus kui nähtus selle mõiste majanduslikus tähenduses on sama vana kui inimajalugu, ent eriti tugevalt ilmneb see ohjeldamatu vabaturumajanduse tingimustes, mis loob soodsad eeldused “võitja võtab kõik” mentaliteedi juurdumiseks. Nagu igasugune äärmus peab ka vaesus olema taunitav ning selle vastu tuleb võidelda, eriti ajajärgul, mil materiaalne puudus on asendunud (üle-)küllusega, mida tehnoloogiline progress maailmamajanduses on suutnud luua.

Lihtsustatult öeldes peegeldab vaesus sissetulekute ja varade (jõukuse) ebavõrdset jaotust ühiskonnaliikmete vahel, mida mõõdetakse erinevate statistiliste näitajatega, olgu selleks Gini kordaja vms. Üksisiku tasandil, kelle jaoks avaldub vaesuslõksus olemine elukvaliteedi järjepideva langusega ning võimetusena oma potentsiaali realiseerida, ei oma need numbrilised näitajad mingit tähendust ega tähtsust. Riigile on need aga signaaliks, et tuleb astuda samme, võitlemaks vaesusprobleemiga, kuna see mõjutab nii ühiskonna sidusust, turvalisust kui ka majanduse üldist käekäiku. Teisisõnu, vaesus on ja peab olema ühiskondlik küsimus, mille lahendamist ei saa jätta üksikisiku või turu lahendada.

On silmakirjalik süüdistada vaesuses ainuüksi ükisikisikut, kes ei võta midagi ette oma heaolu parendamiseks, nt läbi ettevõtluse. Ei saa süüdistada vaesuse all kannatajat oma seisundis seetõttu, et saatuse tahtel sündis ta tingimustes ja keskkonnas, kus on trööstitud väljavaated ettevõtluseks, puudub toimiv füüsiline (ja digitaalne) infrastruktuur, ei ole töövõimalusi ega kvaliteetset avalikku teenust sotsiaalse tugisüsteemi näol. Paljud ametikohad on ka loomult sellised, kus ettevõtlikkus ei mängi suurt rolli majandusliku olukorra parendamisel. Me ei saa nõuda rohkem ettevõtlikkust kõrgelt kvalifitseeritud töötajatelt nagu meditsiiniõed, sotsiaaltöötajad, päästjad ja õpetajad, kes töötavad 8h päevas ja rohkemgi veel. Teisisõnu on sissetulekuline mahajäämus paratamatult majandusliku, sotsiaal-ühiskondliku ja poliitilise süsteemi viga, millega tuleb ka süsteemselt riiklikul tasandil tegeleda.

Võitluses vaesusega on arenenud riikides rakendatud erinevaid lähenemisi, alates sotsiaaldemokraatliku heaoluriigi ülesehitamisest erinevate sotsiaalsete garantiide ja toetusskeemidega (nt Skandinaavia riikides) ning lõpetades maksupoliitiliste meetmetega kui ka riigipoolsete töökohtade loomisega kõige haavatavamatele ühiskonna liikmetele (nt USAs, Prantsusmaal jm). Eestis on parempoolsete erakondade poliitilises platvormis ja senistes elluviidud poliitikates jäetud vaesuse küsimus tahaplaanile, kuna nende maailmavaateline arusaam taandab selle küsimuse lahendamise üksikisiku tasandile. Avaldunud on see kõige paremini ettevõtjate eelisseisu asetamises ning nende soosimises, ja seda kasvõi läbi ettevõtte tulumaksu kaotamise või ühe madalaima (sisuliselt olematu) kapitali maksustamise taseme Euroopa Liidus.

Vaesusküsimuse üle parda heitmine tänase valitsuse poolt läheks vastuollu sotsiaaldemokraatlike põhimõtete ja väärtuste eest seismisega, mistap on selle teema võtnud oma hingeasjaks sotsiaaldemokraadid. Esimese ja ühe lähiajaloo suurima sammuna on võetud ette maksupoliitiline muudatus, millega 1. jaanuarist 2018 tõuseb üldine tulumaksuvaba tulu 500 euroni. Mida see tähendab enamiku töötajate jaoks? Näiteks seda, et järgmisest aastast kuni 1200 eurot kuupalka teenival töötajal – 75 protsenti kõigist töötajatest – jääb täiendavalt kätte 62 eurot igas kuus. Enamgi veel, ligemale 57 protsendile kõigist töötajatest, kelle sissetulek on täna kuni 750 eurot kuus (mida on häbiväärselt vähe!), jääb täiendavalt kätte ühe kuupalga suurune sissetulek ehk nn 13. kuupalk. Paratamatult on nende seas valdavas osas maapiirkondades elavad ja töötavad inimesed, mistõttu omab maksupoliitiline muudatus ka regionaal-poliitilist mõõdet ja leevendab majanduslikku surutist ääremaadel. Samuti võib näha selle sammu võimalikku positiivset mõju tööhõivele, mis motiveerib teotahtelisi pensionäre naasma tööturule ja seeläbi leevendab ka tänast tööjõupuuduse probleemi. Tegemist on suure sammuga ja ennekõike pöördega õiglasema ja võrdsema ühiskonna ehitamise suunas, mis on üheks etapiks pikemast teekonnast vaesuse väljajuurimisel.