Eesti praegust energiapoliitikat iseloomustab paralleelsete lubaduste rohkus ja selgete ning juhitud otsuste nappus. Ühel päeval räägitakse taastuvenergia kiirendamisest, järgmisel põlevkivi pikemast kasutusest, siis veel tuumajaamast ja vesisalvestist. Sellest kõigest peaks justkui sündima konkurentsivõimeline energiasüsteem. Tegelikult sünnib sellest vastuoluline energiapoliitika, kus investor ei näe selgeid reegleid, usutavat tulumudelit ega vastutajat. Kõike korraga tehes ei saa tehtud lõpuks mitte midagi.

Anne Sulling ja Erkki Raasuke kirjutasid hiljuti väga täpselt, et välisinvestor ei investeeri laenukäenduse peale. Suurte energiataristu projektide puhul määravad investeerimisotsuse eelkõige turukindlus, ettenähtav regulatiivne raamistik ja riigi selge arusaam tuleviku energiaportfellist. Investor vajab vastust küsimusele, millist energiasüsteemi Eesti tegelikult ehitab, sest pressiteadetes vahelduvad rõhuasetused investeerimiskindlust ei loo.

Just siin jooksebki Eesti energiapoliitika ummikusse. ENMAK 2035 räägib energiajulgeolekust, varustuskindlusest ja taskukohasusest, aga ei anna piisavalt selget vastust, millised tootmisvõimsused, millises mahus, millise ajakava ja vastutusega päriselt tulevad. Kui valitsus räägib ühel hetkel turu toimimisse mitte sekkumisest, kuid valmistab samal ajal ette toetusmudeleid tuumajaamale, vesisalvestile ja avamere tuulele, ei loo see turupõhist energiapoliitikat. Tarbijate makstavast taastuvenergia tasust toetatakse tuuleenergia kõrval suurimas mahus ka biomassi ehk puidu põletamist. See näitab valitsuse suutmatust teha selgeid valikuid, seada prioriteete ja riiki sihikindlalt juhtida.

Majanduse konkurentsivõime seisukohalt on energia hind ja prognoositavus elementaarne nõue. Tööstus, andmekeskused, rohetehnoloogia, elektrifitseeritud soojamajandus ja transport ei koli riiki, kus elektrihind sõltub poliitilise kursi kõikumisest sama palju kui ilmast. Odav ja kindel elekter on tööstuspoliitika alus. Eesti energiapoliitika ei saa jääda erinevatest tehnoloogiatest koosnevaks soovide nimekirjaks, kus iga lahendus on igaks juhuks alles hoitud. Järgmise kümnendi konkurentsieelis tekib selgetest valikutest: millised investeeringud toovad elektrihinna kõige kiiremini alla, tugevdavad varustuskindlust ja annavad ettevõtetele kindluse Eestis kasvada.

Elektrifitseerimine kui konkurentsieelis

Euroopa liigub samal ajal vastupidises suunas. Elektrifitseerimisest ei räägita enam kui üldisest soovist, vaid kui majanduse konkurentsivõime ja energiajulgeoleku kesksest tööriistast. Rahvusvahelise Energiaagentuuri juht Fatih Birol on öelnud, et Euroopa peab astuma “elektriajastusse”, kui soovib hoida majanduslikku suveräänsust ja taastada oma tööstuse konkurentsivõime.

Eestil aga puudub siiani võrreldav terviklik plaan. Meil räägitakse küll energiajulgeolekust, varustuskindlusest ja taskukohasusest, kuid pole mõõdetavat elektrifitseerimise eesmärki ega selget arusaama, kuidas tööstus, transport, küte ja jahutus tegelikult elektrile üle tuuakse. Veelgi enam, tarbimise juhtimist käsitletakse jätkuvalt justkui pelga hinnasignaalina, kuigi tegelik paindlikkus eeldab turureegleid, agregeerimist, salvestust ja nutikaid võrgulahendusi. Nii tekib olukord, kus Euroopa ehitab elektrifitseerimisest uut konkurentsieelist, samal ajal kui Eesti riskib jääda peataoleku ja killustatud energiapoliitika juurde.

Tuumajaama ärimudeli küsimus

Tuumajaama arutelu tuleb panna just sellesse majanduslikku konteksti. Eesti valik ei saa lähtuda tuumaenergia teoreetilisest võimalikkusest, vaid selle majanduslikust mõistlikkusest meie turu, ajakava ja riskide vaates. Olukorras, kus madala muutuvkuluga tuule- ja päikeseenergia osakaal on kasvanud ning süsteemi väärtus liigub paindlikkuse, salvestuse, võrkude ja tarbimise juhtimise suunas, vajab tuumajaama rajamine palju veenvamat põhjendust kui üldine viide varustuskindlusele.

Mis saab tuumajaamast siis, kui päike paistab ja tuul puhub? Sarnase küsimuse on varem püstitanud ka Piret Väinsalu 2023. aasta Eesti Päevalehe arvamusloos. See pole retooriline küsimus, vaid ärimudeli tuum. Tuumajaam vajab kõrget kasutustundide arvu ja stabiilset koormust. Taastuvenergia ajastul tekib aga üha rohkem tunde, kus elektri turuhind on väga madal või isegi negatiivne. Sellises süsteemis ei konkureeri tuumajaam ainult põlevkivi või gaasiga. Tuumajaam konkureerib päikese, tuule, akude, salvestuse, tarbimise juhtimise ja paindliku tootmisega. Kui jaam peab neil tundidel tootmist vähendama, halveneb tasuvus.

Tarbimise juhtimine vähendab kallist tipukoormust

On vale käsitleda tuumajaama lihtsa vastusena küsimusele, mida teha siis, kui tuul ei puhu ja päike ei paista. Eesti energiajulgeoleku ja konkurentsivõime tagab paindlik süsteem, mis suudab kiiresti reageerida nii tootmise kui ka tarbimise muutustele. Tipptundide ja nappuse lahendamiseks on vaja salvestust, ühendusi, biogaasi, vajadusel kiireid reservvõimsusi ning eelkõige tarbimise juhtimist. Kõige odavam megavatt on see, mida ei pea tipptunnil tootma. Fookus peaks olema sellel, et tarbija saaks oma tarbimist nihutada.

Siin on valitsuse senine mõtteviis olnud ohtlikult lihtsustatud. Peaministri seisukoht, et hind ongi tarbimise juhtimine, taandab tarbija passiivseks hinnariski kandjaks. Tegelik tarbimise juhtimine ei teki pelgalt börsihinnast. See eeldab agregeerimist, laia ligipääsu paindlikkusturgudele, dünaamilisi lepinguid, nutikaid võrgulahendusi, salvestust ning reegleid, mis võimaldavad tööstusel, omavalitsusel, korteriühistul ja kodutarbijal oma paindlikkuse eest tulu teenida. Tarbija ei pea olema süsteemi passiivne kannataja, vaid aktiivne turuosaline.

Just see on taastuvenergia võimalus Eesti konkurentsivõime parandamiseks. Kui meil on palju tuule- ja päikeseelektrit ning selle kõrval juhitav tarbimine, salvestus ja targad võrgud, saab Eesti pakkuda ettevõtetele mitte lihtsalt rohelist, vaid ka konkurentsivõimelist energiat. See on tööstuspoliitika, regionaalpoliitika ja julgeolekupoliitika korraga. Kodumaine elekter vähendab impordisõltuvust, paindlikkus vähendab tipuhindu ja selge strateegia vähendab kapitali hinda.

Valitsus ei pea energiasüsteemi peensusteni valmis planeerima, kuid peab looma selged ja püsivad raamid, mille sees turg saaks toimida. Ettevõtja ja investor peavad teadma, millised reeglid kehtivad ja kas need püsivad kauem kui üks poliitiline hooaeg. Sama oluline on teada, kes vastutab ja kust tuleb raha. Kui kõik suunad hoitakse korraga avatuna, tekib mulje valikuvabadusest, kuid tegelikult kasvab ebakindlus ja edasi lükkuvad just need investeeringud, mida Eesti konkurentsivõime kõige kiiremini vajab.

Otsustamatusel on hind

Energeetikasektoris tehtud viivitused oleksid kallid ka heas eelarveseisus. Tänases riigirahanduse olukorras on need veel kallimad. Kui Eesti kulutab igal aastal ligikaudu kaks miljardit eurot rohkem, kui teenib, võib riigivõlg 2030. aastaks ületada 20 miljardit eurot ning intressikulu kasvada kümnendi lõpuks sadadesse miljonitesse eurodesse. Nii pole riigil enam luksust teha energias otsuseid, mille majanduslik tasuvus selgub alles aastakümnete pärast. Iga venitatud planeering, iga pooleli jäetud taastuvenergia eesmärk ja iga poliitiliselt mugav, kuid rahaliselt ebakindel kõrvalrada tähendab kõrgemat kapitalikulu, suuremat survet eelarvele ja vähem raha haridusele, tervishoiule, kaitsele ja ettevõtluse konkurentsivõimele. Jätkusuutmatute otsuste hind ei avaldu ainult elektriarvel, vaid ka riigi laenuintressides, investorite usalduses ja selles, kui palju tulevastel valitsustel üldse manööverdamisruumi jääb.

Seetõttu peab valitsus esitama selge elektrifitseerimise tegevuskava koos arvude ja tähtaegadega. Me ei saa endale lubada teoreetilise lahenduse kallist ootamist 2040. aastaks. Vajame odavat, puhast ja paindlikku elektrit nüüd, sest iga päikese- ja tuuletund peab töötama Eesti konkurentsivõime, mitte vananenud energiamudeli ülalpidamise nimel.

ZÜLEYXA IZMAILOVA ⟩ Mis saab tuumajaamast, kui päike paistab ja tuul puhub?