Poliitiline kommunikatsioon ei pea alati olema nüansirohke, et olla efektiivne. Sageli piisab sellest, et see tekitab piisavalt tugeva reaktsiooni. Viimastel aastatel on just selline loogika muutunud üha nähtavamaks Noor Isamaa avalikus kommunikatsioonis, kus konflikt ei näi olevat mitte kõrvalsaadus, vaid eesmärk omaette.

Tähelepanu saavutatakse provokatsiooni kaudu, sellele järgnev reaktsioon esitatakse tõendina algse väite kohta ning tulemuseks on suletud kommunikatsiooniring, kus vastukaja ise muutub poliitiliseks kapitaliks.

Selline strateegia ei ole Eesti poliitikas uus ega rahvusvaheliselt erandlik. Sarnaseid kommunikatsioonimustreid on viimastel aastatel kasutanud mitmed konservatiivsed ja parempopulistlikud liikumised teistes riikides, eriti kultuurisõdade ümber ehitatud poliitikas.

Loogika on lihtne: esmalt sõnastatakse võimalikult konfliktne või ühepoolne väide, seejärel kasutatakse sellele järgnenud pahameelt tõendina, et “midagi ei tohi enam öelda” või et eksisteerib varjatud ideoloogiline surve. Nii ei teki tähelepanu mitte argumendi kvaliteedist, vaid reaktsiooni intensiivsusest.

Just sellesse raamistikku sobituvad ka Hugo Rait Mei hiljutised arvamuslood. Oma ERRis ilmunud artiklis kirjeldas ta ülikoolides levivat “neomarksismist läbi imbunud tarbimisvastast roheideoloogiat” ning küsis, “kust on pärit see süvitsi juurdunud plaanimajanduse pooldamine ning kapitalismivastasus põlvkonnas, kes on üles kasvanud ajastul, mil vaba turg on pakkunud neile enneolematut heaolu?”

Probleem ei olnud ainult seisukohas endas, vaid viisis, kuidas see oli üles ehitatud.

Kapitalismikriitika, ökoloogilised piirid, tarbimiskultuuri kriitika ja tasaarengu ideed sulandati üheks tervikuks, mida esitleti sisuliselt irratsionaalse või moraalselt eksinud maailmavaatena.

Sealjuures kasutati “tasaarengu” mõistet läbivalt halvustavas võtmes — justkui tähendaks see automaatselt vaesuse romantiseerimist või soovi ühiskond teadlikult vaesemaks muuta.

Tegelikkuses keskendub tasaarengu mõte enamasti küsimusele, millist majanduskasvu peetakse
jätkusuutlikuks, kuidas selle viljad ühiskonnas jaotuvad ning kas lõputu materiaalne laienemine
piiratud keskkonnas on pikaajaliselt võimalik. Nende seisukohtadega võib nõustuda või mitte, kuid
nende taandamine lihtsalt “neomarksistlikuks kasinuseihaluseks” muudab arutelu vaesemaks, mitte
selgemaks.

Veel ilmsemaks muutus see muster pärast vastukaja Mei artiklile. Oma hilisemas loos kirjeldas ta kriitikat enda suhtes kui “õpikunäidet arvamuskiusust meie ülikoolides”, esitades vastureaktsiooni sisuliselt tõendina oma algse väite kohta. Kuid just siin hakkas kogu konstruktsioon lagunema.

Probleem ei olnud enam selles, et inimesed lihtsalt “ei talunud teistsugust arvamust”, vaid selles, et
väga paljudele jäi tema käsitlus mulje poolest ühekülgne, läbipaistvalt ideoloogiline ja nüansivaene. Vastukaja ei tekkinud ainult sellest, mida ta ütles, vaid ka sellest, kuidas ta seda ütles.

Selle juhtumi juures oli märkimisväärne ka see, et kriitika ei piirdunud inimestega, keda võiks lihtsasti paigutada “vasakpoolsesse” või progressiivsesse leeri. Kriitiline oli ka Ruuben Kaalep — endine EKRE fraktsiooni Riigikogu liige ja Isamaa nimekirjas kandideerinud poliitik, keda Eesti avalikkuses on seostatud rahvuskonservatiivse poliitika radikaalsema tiivaga. Kaalep kirjutas üsna otse, et Mei “püüab väheharitud lugeja jaoks luua ühekülgset, mustvalget vastandust” ning segab omavahel “turumajanduse, kapitalismi ja tarbimiskultuuri”.

See muudab keeruliseks väita, et vastukaja Mei artiklitele oli lihtsalt ideoloogiline rünnak “vasakult”. Kui isegi temast selgelt paremal asuv rahvuskonservatiiv peab tema käsitlust ideoloogiliselt kallutatuks, viitab see pigem millelegi laiemale: vaidlus ei käinud ideoloogia ja neutraalsuse vahel, vaid erinevate ideoloogiliste tõlgenduste vahel.

See toob välja ühe laiema müüdi Eesti poliitilises arutelus — arusaama, et tsentrism või liberaalkonservatiivsus kujutab endast ideoloogiavaba normaalsust, samal ajal kui ideoloogilised on ainult sellest kõrvale kalduvad vaated. Tegelikkuses ei olnud vaidlus Mei artiklite ümber konflikt ideoloogia ja neutraalsuse vahel, vaid konflikt erinevate maailmavaadete vahel, millest ühte esitleti lihtsalt neutraalse “terve mõistusena”. Just see teeseldud neutraalsus muudabki sellise kommunikatsiooni sageli eksitavaks.

Probleem ei ole selles, et Noor Isamaa või Hugo Rait Mei väljendaksid tugevaid poliitilisi seisukohti. Poliitika ongi väärtuskonfliktide ja maailmavaadete konfliktide väli. Probleem tekib siis, kui omaenda ideoloogilist raamistikku esitletakse objektiivse normaalsusena ning kõik sellest erinev taandatakse irratsionaalseks või ohtlikuks äärmuseks. Selline lähenemine ei muuda avalikku arutelu selgemaks, vaid vaesemaks.

Minu hinnangul ei ole tegemist lihtsalt terava poliitilise stiiliga, vaid teadliku kommunikatsioonistrateegiaga, mille eesmärk ei ole niivõrd arutleda, kuivõrd tekitada konflikt ja seejärel kasutada konflikti enda narratiivi kinnitamiseks. Selline poliitika võib olla lühiajaliselt efektiivne, sest vastandumine mobiliseerib tähelepanu ja emotsioone. Kuid mida läbipaistvamaks see mehhanism muutub, seda raskem on seda esitada ausa või neutraalse aruteluna. Kui iga kriitika tõlgendatakse tõendina vastase kallutatusest, ei ole enam tegemist debatiga, mille eesmärk on mõistmine, vaid kommunikatsiooniga, kus järeldus on ette otsustatud juba enne arutelu algust.