Eesti astus olulise sammu inimese kehalise puutumatuse ja seksuaalse enesemääramise kaitsel. Vägistamise käsitluse muutmine nõusolekupõhiseks tähendab, et keskne küsimus ei ole enam see, kas inimene osutas piisavalt vastupanu, vaid see, kas seksuaaltegevuseks oli olemas vaba ja väljendatud nõusolek. See on põhimõtteline muutus!

Eesti ei teinud seda sammu tundmatus suunas. Seaduse vastuvõtmisega sai Eestist 23. riik Euroopas, kes on nõusolekupõhise käsitluse seadustanud. See kinnitab, et tegemist on Euroopa õigusruumi selge arengusuunaga, mida on toetanud rahvusvahelised organisatsioonid ning mis on teaduspõhine.

Vägistamine on üks raskemaid inimesevastaseid kuritegusid ja Eesti inimesed saavad sellest väga hästi aru. 99% Eesti inimestest peab vägistamist raskeks vägivallaks ning 9 inimest 10-st leiab, et seksuaaltegevuses peaksid mõlemad osapooled veenduma, et partner on tegevusega nõus. Seega pole nõusolekupõhine käsitlus meie kultuuriruumile võõras, vaid vastab sellele, mida inimesed ise juba täna õigeks peavad.

Ja nõusolekupõhine loogika sobib ka meie õigussüsteemi. Teiste kuritegude puhul ei eeldata, et inimene peab oma õiguste kaitseks esmalt aktiivselt vastu hakkama. Kui keegi võtab teise inimese auto või tungib tema koju, ei küsita esmalt, kas omanik karjus piisavalt kõvasti või hakkas piisavalt jõuliselt vastu. Küsitakse, kas selleks oli õigus või luba. Sama põhimõte peab kehtima inimese keha puhul. Tegelikult veelgi enam.

Fookus liigub ohvri vastupanult nõusoleku olemasolule

See seadus ei muuda seksuaalvägivalla juhtumite menetlemist lihtsaks. Need juhtumid on keerulised ka edaspidi. Sageli on tõendeid vähe, tuleb hinnata konteksti, ütluste usaldusväärsust ja kõiki asjaolusid. Ei kao tõendamise raskus ega vajadus põhjaliku menetluse järele. Iga juhtum ei lõpe süüdimõistva otsusega.

Küll aga muutub lähtekoht. Fookus liigub ohvri vastupanult nõusoleku olemasolule. See arvestab paremini trauma- ja ohureaktsioone, sest ohuolukorras ei pruugi inimene karjuda, põgeneda või võidelda. Ta võib tarduda, vaikida või püüda olukorrast pääseda viisil, mis ei vasta ettekujutusele „õigest ohvrist“.

Nõusolek ei tähenda notariaalset lepingut ega allkirja. See võib väljenduda sõnades, käitumises, kehakeeles või muul selgelt arusaadaval viisil. Oluline on, et see oleks vaba, teadlik ja olemas kogu seksuaaltegevuse ajal. Kui ei ole kindel, tuleb küsida.

Vastupanu puudumine ei tähenda nõusolekut

Seadusel on ka väärtussõnum. Teise inimese keha üle ei otsustata vaikimise, tardumise, hirmu või vastupanu puudumise põhjal. Vastupanu puudumine ei tähenda nõusolekut. Vaikimine ei tähenda nõusolekut.

Seadusest üksi aga ei piisa. Vaja on seksuaalharidust, ennetust, avalikkuse teavitust, spetsialistide koolitamist ja ohvrikeskset lähenemist. Nõusolekupõhise seaduse vastuvõtmine ei lahenda kõiki seksuaalvägivallaga seotud probleeme, kuid see annab selgema aluse inimese kehalise puutumatuse ja seksuaalse enesemääramise kaitseks.