Rändelepingu ümber puhkenud ärevus on osa sisepoliitilisest spektaaklist, millega on soovitud kahtluse alla seada pädevus Eesti välispoliitika juhtimisel ja sillutada teed võimupöördele pärast kevadisi valimisi.
Välisministeeriumi ja riigikogu väliskomisjoni diskussioon oleks võinud olla parem, see on tõsi. Aga riigikogus oleks võinud ÜRO rändepakti varasügisel arutada suures saalis oluliselt tähtsa riikliku küsimusena (OTRK), kui väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson oleks seda tähtsaks pidanud või kui keegi väliskomisjoni liikmetest, näiteks Henn Põlluaas EKREst, oleks kooskõlas oma fraktsiooniga arutelu korraldamise tõstatanud. Miks magas väliskomisjon selle olulise teema maha, kui see on Eesti püsimajäämisele nii oluline, tahaks küsida ennekõike väliskomisjoni kuuluvalt Henn Põlluaasalt.
tutvustas valitsuse seisukohti ÜRO rändeleppe väljatöötamise teemal märtsis väliskomisjoni koosolekul, kui komisjoni juhtis reformierakondlane Keit Pentus Rosimannus ning kohal olid Henn Põlluaas EKREst, Maire Aunaste Isamaast, Andres Herkel Vabaerakonnast, Anne Sulling Reformierakonnast ja allakirjutanu. Väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson oli komandeeringus.
Mingit ärevust ÜRO rändedokument väliskomisjonis kevadel ei tekitanud, sest tegemist oli ja on tavapärase välispoliitilise deklaratiivse dokumendiga, mille väljatöötamise protsessis osalemist peeti loomulikuks. Meediat sellised ülddeklaratiivsed dokumendid ja teemad üldjuhul ei huvita, sest neis puudub konflikt ja peategelased, neist ei saa lugu ja need ei kaja avalikkuses vastu. Vaikus valitses kuni üle-eelmise nädalani.
Nüüdseks, kui on olemas ka õiguskantsleri Ülle Madise hinnang, on selge, et ÜRO dokument on kooskõlas Eesti senise välispoliitilise suunaga ja mingit anomaaliat see endast senisel kursil ei kujuta. (Need, kes on välispoliitika tegemise praktikaga rohkem kursis, on sellest kogu skandaali kestmise aja aru saanud.) Ka teistes, eriti Ida-Euroopa riikides on parempopulistlikud jõud kasutanud ÜRO rändepakti selleks, et lõigata poliitilist profiiti ja nii ongi poliitiline deklaratsioon muudetud sisepoliitiliseks relvaks. Sama areng on nüüd toimunud ka Eestis.
Üle-eelmise nädala neljapäeval-reedel tekkis avalikkuses poliitilise spinni kaudu äkki ärev olukord, et Eestit on tabamas mingi fataalne pagulust soodustav dokument. Marko Mihkelson esines väliskomisjoni 8. novembri koosolekul avaldusega, milles ta heitis ette, et see pole ÜRO rändedokumenti parlamendile varem tutvustanud, ja kutsus 12. novembriks komisjoni infot andma – parem hilja kui mitte kunagi. Kõik olid sellega päri. Igaks juhuks märgin, et käib erinevaid dokumente ja seisukohti komisjonile tutvustamas pidevalt. Mihkelsoni kommunikatsioon oli jõuline ning domineerima jäi seisukoht, et president on Marokosse ÜRO üritusele minnes andmas heakskiitu dokumendile, mida pole parlamendile ega avalikkusele piisavalt tutvustatud. Läinud nädala algusest hakkasid välisministeerium ja minister Mikser avalikkusega asjakohaselt suhtlema.
Hetkeks oli tunne, et probleem jääb väliskomisjoni ja ministeeriumi vaheliseks jõukatsumiseks, millest on saanud tavaline asi. Minister Mikser viis dokumendi neljapäeval valitsusse ja järgnev sündmuste käik on viinud juba teada valitsuskriisini. Isamaasse kuuluv justiitsminister Urmas Reinsalu ei olnud nõus, et Eesti toetab ÜRO rändepakti, kuigi tema erakond on alates kevadisest väliskomisjoni koosolekust (Maire Aunaste kaudu) olnud informeeritud, et Eesti osaleb selle dokumendi väljatöötamisel.
EKRE Põlluaasa näol nõuab nüüd ministri tagasiastumist, sama kriitiline on olnud ka Reformierakonna fraktsiooni esimees Jürgen Ligi, kes oli ootamatult asendusliikmena kohal ka sellel väliskomisjoni koosolekul, kus jagas ÜRO pakti teemal selgitusi. Samas teatas Reformierakonna juht Kaja Kallas samal päeval, et Reformierakonnale ÜRO rändedokument sobib. Liiatigi – reformierakondlane Jürgen Ligi ja president Toomas Hendrik Ilves kiitsid 2016. aasta septembris New Yorgis heaks ÜRO rändepaktile eelneva analoogilise dokumendi, New Yorgi deklaratsiooni. See ei põhjustanud avalikkuses mingisugust poleemikat, mitte mingit huvi ei tundnud ka meedia.
Möll ÜRO rändedokumendi ümber näitab kahjuks, et välispoliitika on haaratud valimiseelsesse võitlusse. Varsti on parlamendi ees välisteenistuse uus seadus, mis võib välispoliitikast lähtuvat sisepoliitilist kemplemist veelgi võimendada. Näiteks on seal poliitiliselt tundlik punkt, mis näeb välisteenistusse siirduva ametniku perevormina, millele on tagatud hüvitised, ette ainult abielu, mitte näiteks registreeritud kooselu. Välisministeeriumi ametnikel ja diplomaatidel tuleb aga ära klaarida see välispoliitilise kahju, mida meie sisepoliitiline kukepoks on Eestile juba teinud.
Seotud lood: