Ausalt öelda hoian end poliitilise igapäevaelu kommenteerimisel tagasi. Eelkõige seetõttu, et Hiiumaa kadakate vahele ei pruugi meedia vahendusel kõik peensused jõuda. Aga viimases riigikogu infotunnis kõlanud udutamine inimhingede kulul ületas mu valuläve. Ütlen ilma keerutama otse välja – selles, et koroona teise laine ajal on meil asjad läinud väga halvasti, on süüdi nii eelmine kui tänane valitsus. Oli ju ette teada, et see laine tuleb ja õige aeg mõelda ning otsustada selle üle, kuidas tasustada koroonahaigete haiguspäevi, oli eelmise aasta augustis, hiljemalt septembris, kirjutab sotsiaaldemokraatide volikogu juht Eiki Nestor Õhtulehe arvamuskülgedel.
Ei ole mingi saladus, et bussi kaugtööna ei juhi ja tükikest konveierit koju kaasa ei vii. Tööl nakkuse saamist pidanuks juba siis ette nägema ja selle vastu midagi tõsisemalt ette võtma. Pange kaalukausile kaks suurust. Me peseme käsi poodi minnes, poodi sisenedes, poest väljudes ja koju jõudes. Mõistlik. Aga üks päev nakkusohtlikuna tööl viibimine poleks nagu mitte midagi. No mida?
Saan suurepäraselt aru, miks me tervishoiu korraldamisel räägime mõistest „omavastutus,“ mille alla kuulub ka see vaidlusalune esimene tasumata haiguspäev. Just seetõttu on mulle täielikult arusaamatu, kuidas üldse saab omavastutuse mängu tuua praeguse kõrge nakkusohtlikkuse taseme juures? Keda me taolise omavastusega mõistlikumalt käituma sunnime või meelitame?
Kuidas mõjutaks esimene tasumata haiguspäev näiteks neid vaimust vaeseid tegelasi, kes tiirutasid ühel nädalavahetusel autodega ümber haigemaja, kus arstid ja õed parasjagu meeletu töökoormuse all inimeste elude eest võitlesid? Nad andsid ju mõista, et meedikud teevad tööd, mida nende meelest polegi olemas. Suurim solvang, mida võib üldse välja mõelda. Kas neil tiirutajatel on üldse võime millegi eest vastutada?
Tänane koalitsioon on lubanud kehtivat poolikut meedet haiguspäevade asjus pikendada. Tore seegi, kuigi pidanuks hoopis varem alustama. 24. märtsi infotunnis jõudsid aga valitsuse liikmed küüniliste seletusteni, kuhu raskel ajal ei tohiks kindlasti laskuda. Nimelt olevat lisaeelarves kohalikele omavalitsustele nähtud koroonakahjude leevendamiseks ette 16 miljonit eurot ja valitsus ei keela mingilgi moel linnadel ja valdadel selle rahaga maksta oma inimestele kinni töölt puudutud esimene haiguspäev. Lubage ironiseerida – milline suuremeelsus! Sellise ülbe suhtumise asemel oleks õige tegu anda lisaeelarvest raha haigekassale, et kõik haigestunud või nakkusohtlikud töötajad üle Eesti saaksid selle päeva eest ühesuguse korra alusel tasu. Kusjuures tegu pole märkimisväärse lisakuluga, kui arvestada lisaeelarve mahtu.
Saan aru, et Tallinna linn on esimest päeva puudutava otsuse ilma valitsuse abita juba langetanud. Loodan, et põhjuseks oli haigestumise tegelik olukord ja mitte asjaolu, et sügisel tulevad kohalikud valimised. Tõesti loodan. Aga valitsuse liikmetel tasuks mõelda sellele, kas tulude poolest edukas pealinn ei liigu sel moel veelgi kaugemale nendest valdadest ja linnadest, mille tulud nii tublisti kokku ei tule. Ja ka sellele, et koroonakriisist jagu saamise meetmed suurendavad veelgi Eesti eri piirkondade vahelisi vahesid.
Juba enne koroonaaega oli Eestis ettevõtteid, kus tööandjate ja ametiühingute vaheliste kokkulepete alusel tasusid tööandjad haigestunutele ka omavastutuse päevad. Ikka selleks, et haige inimene mingilgi juhul tööle ei ilmuks. Seetõttu toetan ma täiel määral ettepanekut suurendada tööandja poolt kvartalis töötaja tervisesse maksuvabana tehtavaid kulutusi 400 eurolt 800 euroni. Kõiki tarvilikke samme koroona vastu ei ole võimalik ette näha, sest tööd on niivõrd eripalgelised ja kui kuskil usutakse, et mingi asi tuleb kasuks, siis tuleb vastavad kulud teha ja neid mitte lugeda erisoodustuseks. Tulumaksuseadus vajab seega kiiremas korras muutmist.
Kanna maski, mine vaktsineerima, ole terve! Suur aitäh, Eesti arstid ja õed!