Tunnistan ausalt: olen väsinud sellest, et Kagu-Eestis toimuv leiab ajakirjanduses laiemat kajastust peamiselt negatiivsete uudiste kaudu. Olgu selleks siis vägivald, sotsiaalmajanduslikud probleemid või ääremaastumine.
Järjekordse peatüki sellesse loetellu lisas riigikontrolör Janar Holm, kes pööras tähelepanu kurvale tõsiasjale, et omal ajal heauskselt vastu võetud Kagu-Eesti arengukava eksisteerib vaid paberil.
Riigikontrolöri võrdlus oli valus, ent tabav – arengukava on «nagu oopium rahvale» ehk lubadus, mis uinutab, kuid ei ravi. Paraku peegeldab see kujund valusalt hästi Eesti regionaalpoliitika tegelikkust. Aastaid on räägitud tasakaalustatud arengust, kuid Kagu-Eesti puhul on see jäänud suuresti sõnakõlksuks.
Tulemused on käega katsutavad: tööpuudus on püsivalt suur, keskmine palk madal ja samas süvenevad sotsiaalsed probleemid, millega siinsed inimesed iga päev kokku puutuvad.
Valitsuse ükskõiksus ja tegematajätmised ei ole abstraktsed, vaid avalduvad igapäevaelus. Ilmekas näide on Valga politseimaja – hoone, mis on korda tehtud ja mille alumisel korrusel asub tänapäevane arestimaja. See võiks olla märk riigi kohalolust ja toimivast taristust, kuid tegelikkus on absurdne, sest arestimaja ei ole olnud päevagi avatud.
Selle asemel peab patrullpolitsei vedama kinnipeetavaid Võrru, raisates nii aega kui ressursse. See ei ole pelgalt logistiline ebamugavus, vaid peegeldab süsteemset suutmatust tehtut kasutusse võtta.
Veelgi murettekitavam on poliitilise vastutuse hajumine. Kagu-Eestist valitud siseminister Igor Taro peaks olema esimene, kes sellistele probleemidele lahendusi otsib. Ometi ei paista sisulist pingutust. Kui piirkonna enda esindaja valitsuses ei suuda või ei taha kohalike murede eest seista, siis kellele üldse loota?
Abi ei ole tulnud ka piirkonna inimeste häälte toel parlamenti valitud saadikutelt. Riigieelarve ohjad on koalitsiooni käes ning eelkõige vastutavad lisaks ministritele praeguse olukorra eest Kagu-Eestist valitud riigikogulased Eerik-Niiles Kross, Liina Kersna, Anti Haugas, Maido Ruusmann, Andrus Seeme ja Mait Klaassen – kõik nad on Reformierakonna liikmed.
Hinge kriibib teadmine, et ka minu kodukoht Valga jõuab üleriigilisse meediasse enamasti negatiivsete uudistega: vägivallajuhtumid, sotsiaalne allakäik, turvatunde puudumine. Need ei teki vaakumis, vaid on otsene tagajärg pikaajalisele hooletusele, kus sotsiaalvaldkond on jäetud alarahastatuks ja killustatuks. Inimesed, kes vajavad abi, ei leia sageli teed teenusteni, sest neid lihtsalt ei ole. Vastuvõtule pole kuhugi minna, puudub vaimse tervise spetsialist, sotsiaaltöötaja ja piisava võimekusega tugisüsteem.
Ääremaastumine ei tähenda ainult majanduslikku mahajäämust, vaid ka tervisealast ebavõrdsust. Kui riik jätkab teenuste tsentraliseerimist, halveneb Kagu-Eestis elavate inimeste ligipääs arstiabile veelgi.
Juba praegu on reaalsus see, et Tartusse jõudmine võib võtta üle tunni ja eeldab keerukat logistikat, mis maksab raha. Tervishoiusüsteemi puhul on see kriitiline, sest abi peab olema kättesaadav õigel ajal, mitte siis, kui patsiendil lõpuks transport õnnestub leida.
Seetõttu on ülioluline tugev esmatasand ja toimiv maakonnahaigla. Need ei ole luksus, vaid hädavajalik tugisammas piirkonnas, kus elanikkond on vananev ja krooniliste haigustega inimeste osakaal suur.
Ennetus, regulaarne jälgimine ja kodulähedased teenused aitaksid vähendada haiglaravi vajadust ning parandada inimeste elukvaliteeti. Paraku liiguvad riiklikud suunised sageli vastupidises suunas, nõrgendades kohalikke haiglaid ja koondades teenuseid keskustesse.
Muret tekitavad ka plaanid, mis võivad viia kohalike kiirabibrigaadide kadumiseni. Kriitilistes olukordades loevad minutid, mitte statistilised kokkuhoiud. Kui abi saabub kaugemalt, võib hind olla inimeludes. Statistika kinnitab tunnetuslikku pilti: kolm kõige kehvema tervena elatud aastate näitajaga maakonda asuvad Kagu-Eestis.
Tööviljakuse poolest kuuluvad kaks piirkonna maakonda samuti Eesti nõrgimate hulka. Lisaks esineb seal rohkem elektririkkeid 1000 elaniku kohta, raskusi kruusateede tolmuvabaks muutmisel ning viivitusi kiire internetiühenduse väljaehitamisel. Need ei ole üksikud probleemid, vaid tervik, mis näitab riigi vähest kohalolu.
Olen sama meelt Kagu-Eesti probleemidele tähelepanu juhtinud ajakirjaniku Kersti Kondiga ja vaatan samuti kadedusega Ida-Virumaa suunas. Sealsesse piirkonda, kus samuti madal keskmine palk ja tööpuudus, kerkivad õiglase ülemineku fondi toel mitu hotelli ja Jõhvi filmilinnak ning käivad ettevalmistused moonatehase rajamiseks. Tundub, et idavirulased on suuremast kriisist jagu saamas ja elu hakkab seal ülesmäge minema, kuid kahjuks ei saa seda öelda Kagu-Eesti kohta.
Kagu-Eesti ei vaja uusi strateegiadokumente, vaid reaalseid tegusid. Vaja on sihitud investeeringuid, toimivaid teenuseid ja poliitilist tahet. Seni aga meenutab arengukava tõesti oopiumi. See pakub ajutist lohutust, kuid ei lahenda ühtegi tegelikku probleemi, ja iga mööduv aasta süvendab lõhet siinse piirkonna ja ülejäänud Eesti vahel.