Hannes Hanso: mõistetavalt toetan mõistlikku algatust ehk ÜRO rändekompaktiga ühinemist

Olin nädalavahetusel Toris. Tori põrgu kõrval on üks Eesti ilusamaid kirikuid, Eesti Sõjameeste Mälestuskirik. See on ehitatud maakivist ja punastest tellisest. ÜRO rändepakti vastased meenutavad mulle väga inimesi, kes seisavad telliskivist seina ääres ja vaatavad hoonet, nina vastu seina surutud, kirjutab Hannes Hanso.

Nad näevad heal juhul ühte või kahte tellist, milledel on mördist piir ümber. Kui nad astuksid paarkümmend sammu tagasi, saaksid nad aimdust, et tegu on suure hoone, kena kirikuga. Kui nad astuksid veel sadakond sammu, näeksid nad Pärnu jõge, silda, Eesti üht ilusamat vallamaja, Eesti lippu, hobusekasvatuse ajaloolisi hooneid jne. See ongi rändekompakti toetajate ning mittetoetajate vaimse võimekuse erinevus. Planeedil Maa toimuv on tänapäeva tehnoloogia arengutaseme juures tegelikult meie kodus toimuv. Nina vastu tellist seda muidugi näha pole võimalik. Katsed piirata Eesti rolli ning õigust maailmas toimuvates protsesside juhtimisel osaleda on üsna häbiväärsed. Ehk alaväärsuskompleksist kantud?

Millegipärast meenub kooli ajal loetud Kitzbergi „Libahunt“, kus tammarulased endast teistsugust, julget, ning oma ausat arvamust avaldavat ning, oo õudust, tumedaverelisemat Tiinat taga kiusasid. Tiina oli ka ebatüüpiline seetõttu, et ta ei suutnud omaks võtta mõisaorjust ning vaimupimedust. ÜRO leppe vastaste hulgast on tulnud ka üleskutseid „neile“ piiril tina anda. Tiina surigi tammarulaste kuuli läbi.

Mõistetavalt toetan mõistlikku algatust ehk ÜRO rändekompaktiga ühinemist. Globaalne vastutustunne ehk suure pildi nägemine meid kõiki mõjutavate protsesside suunamise eest peab olema meie kui riigi kohustus mitte „meeldib või ei meeldi“ laadi valikukoht. Ennekõike on tegu inimõiguste-alase dokumendiga, mis keskendub inimestele, kes on oma kodudest lahkunud. Kõikide normaalselt käituvate riikide huvi on korral ja kokkulepetel põhinev maailm, väikeriikide puhul on see huvi isegi eksistentsialistlikku laadi. Laiem filosoofiline küsimus on, et kas me oleme vaimselt piisavalt täiskasvanud, et otsida maailmas toimuvatele protsessidele lahendusi või usume siiralt, et toimuvate protsesside ignoreerimine on osa lahendusest? Dokument, mis meil selgelt populistlikel kaalutlustel siseriiklikku hüsteeriat on tekitanud, rõhutab ja kordab üle kõikide riikide suveräänset õigust oma migratsioonipoliitikat ellu viia. Kui seedrite, reinsalude, sibulate, helmete ja teiste keeleoskus ei ole piisav, siis kindlasti leiavad nad abi alloleva teksti mõistmiseks. Viide originaaltekstile on siin:

„National sovereignty: The Global Compact reaffirms the sovereign right of States to determine their national migration policy and their prerogative to govern migration within their jurisdiction, in conformity with international law. Within their sovereign jurisdiction, States may distinguish between regular and irregular migration status, including as they determine their legislative and policy measures for the implementation of the Global Compact, taking into account different national realities, policies, priorities and requirements for entry, residence and work, in accordance with international law.“

Me kõik oleme inimkonnana, rahvastena, kuskilt kuhugi liikunud. Meie esiema on kusagilt Etioopiast, eestlased jällegi kuskilt Siberi-aladelt. Pole mingit loogilist alust arvata, et rändeprotsesse ignoreerides need kuidagi lõppevad. Kui autod sõidavad on ju loogiline, et kehtivad ka liiklusreeglid? Inimeste liikumine on olnud teaduse, tehnoloogia, ideede arengu mootor juba aastatuhandeid. Nii see ka jääb. Ajaloo lõpp, mida Fukuyama kunagi ennustas, ei ole käes. See puudutab kindlasti ka migratsiooni. Kui intelligentne oleks mõelda, et kliimasoojenemist ignoreerides see protsess, mis meid kõiki möödapääsmatult mõjutab, kuidagi ise ära kaob? Võib-olla on mõne „nina vastu telliskiviseina-tasemel“ poliitiku jaoks ka kliimakoostöö suveräänsust kahjustav? Kindlasti.

Olen rändepakti teemal päris mitmete inimestega kirjavahetuses olnud. Üks kirjutas, et see puudutab pähklivärvi inimesi. Teised jälle, et „need“ tsiviliseerimata tegelased hakkavad kohe karjade viisi meile liikuma ja meilt kõigilt kodu ning toa ära võtavad ning meie voodisse magama ronivad. Rassistliku alatooniga jutt pähklivärvi inimestest on minu hinnangul muidugi häbiväärne. Ei ole olemas inimesi ja väheminimesi. Üks daam kirjutas mulle vastuseks, et aga kui me rändedokumendiga ühineme, siis hakkavad ka „neile“ kehtima inimõigused! Päriselt! Kui õudne?! Millistele „neile“…? Minu meelest ikka „meile“. Inimõigused, head tõrvikulised, ongi sellepärast inimõigused, et need kehtivad ühtmoodi kõigile inimestele sõltumata nende elukohast, staatusest, soost, vanusest, nahavärvist või usutunnistusest. Mõistetavalt peavad need kehtima ka oma elukohta vahetavatele ja riigipiire ületavatele inimestele ehk migrantidele.

Migratsioon on inimkonna ajaloo normaalne osa ning on toimunud ja toimub ka edaspidi väga erinevatel põhjustel. Praegu vist elab pea 300 miljonit inimest riikides, kus nad ei sündinud… ÜRO rändedokumendi eesmärk on minu hinnangul niikuinii eksisteerivasse ja läbi aegade eksisteerinud protsessi mingisugusegi korra ja miinimumstandardite loomisega alustamine. Ausalt, kui soovida seda dokumenti kriitiliselt käsitleda, siis põhjusel, et see ei ole riikidele siduv ning täitmiseks kohustuslik. Aga vähemalt on see samm õiges suunas.

Mina olen Saaremaalt, väga kosmopoliitse geenivaramuga koht, muide. Mul on sugulased, kes elavad Rootsis, Kolumbias, USAs, Uus-Meremaal, Kanadas, Türgis, Hispaanias, Suurbritannias, mõned päris kauged sugulased peaksid olema ka Poolas. Ise olen elanud Rootsis, Hiinas, Suurbritannias, Austraalias ning külastanud enam kui 100 riiki. Ma ei karda üleüldse endast teistsuguseid inimesi! Ma arvan, et erinevad inimesed on iga ühiskonna jaoks rikkus, kitzbergilikud tammarulased, kes kõige teistsuguse vastu hirmu tunnevad on muidugi liigina väljasuremisele määratud. Looduses on ikka nii, et ellu jäävad need, kes suudavad kohaneda, pakun, et sama on rahvastega. Faktide eitamine ja ignoreerimine ellujäämisele kaasa ei aita. Väga mitmed ÜRO rändedokumendi vastased meilid, mida olen saanud (need on valdavas osas identsed koopiad, ehkki mitte kõik) kirjeldavad muret oma laste ja lastelaste käekäigu ning ka esivanemate haudade pärast! Et kõik need on siis ohus kui Eesti ühineb. Mul on kuus last. Kui nad tulevikus või ka täna ükskõik millisel põhjusel oma kodust lahkuvad, siis tahan, et kõik nende põhiõigused oleksid igal pool maailmas võrdselt kaitstud. Just põhiõigused, õigus väärikusele ja ausale, lugupidavale kohtlemisele. Kas migratsioonidokumendi vastased ei soovi, et nende endi ja nende järeltulijate õigused oleksid kaitstud kui nad ükskõik, mis põhjusel riigipiiri peaksid ületama? Et nende lapsi võiks ebavõrdselt kohelda, taga kiustata, diskrimineerida, neile dokumentide väljastamisest keelduda, laagritesse okastraadi taha elama panna jne? Urmas, Helir, Priit, Mart? Kostate ehk midagi?

Teksti alguses viitasin Torile ja kiriku kiviseina vaatamise eri võimalustele. Tegelikult pidime perega sõitma Saaremaale, tahtsime kodus remonti jätkata, et enne jõulu veel mõned asjad korda teha. Nüüd kahjuks selle ÜRO rändetemaatika jauramise pärast jäi mitu päeva tööd tegemata, esmaspäeval on erakorraline istung. Mõtlen, et kas ma päriselt tahan olla selles koalitsioonis, kus osad on kinni kiilunud arvamusse, et Eesti ei asugi planeedil Maa? Vaimupimedus ei ole see, mida tahan oma tegevusega toetada… ei taha olla sellises koalitsioonis, on aus vastus. Isamaale peab andma väärika võimaluse jalga puhata, ehk saavad rohkem aega kulutada dokumentide lugemisele kui katuserahade ning hirmude külvamisele. Lihtsal riigikogulasel on 12. detsembri eelarve lugemisel ees kolm nuppu – roheline, kollane, punane. Ühele koalitsiooni ministrile juba umbusaldust avaldasin, kahju, aga nüüd peab seda ilmselt juba tegema ühele koalitsioonipartnerile.

Seotud lood:

Vaata veel: Uudised > Avatud ühiskond, välispoliitika