Loomulikult on ekspeaminister Jüri Ratase suurim soov saada järgmiseks Eesti Vabariigi presidendiks, kuid seejuures ei soovi ta loobuda Keskerakonna juhtimisest, kirjutab sotsiaaldemokraat Hannes Rumm Maalehe külgedel.

Seetõttu võib Eesti end juba sügisel leida olukorrast, kus vormiliselt parteitu riigipea Jüri Ratas juhib Kadri­orust Keskerakonda sisuliselt edasi ning suunab kaudselt isegi koalitsioonivalitsuse otsuseid.

Kuidas selline olukord tekkida võib? Esmalt teatab Ratas mai lõpus presidendiks kandideerimisest ning kui Reformierakond teda toetab, siis suure tõenäosusega ta valimised ka võidab.

Järgmise sammuna valitakse Keskerakonna esimeheks Jaak Aab või mõni teine isiklike võimuambitsioonideta, erakonna tegelikele juhtidele lojaalne poliitik. Edgar Savisaare käest viis aastat tagasi Keskerakonna üle võtnud Ratas, praegu raskekujulist mainekahjustust raviv Mailis Reps ja Euroopa Komisjon volinik Kadri Simson kontrollivad partei “sisedemokraatiat” kindlalt ning välistavad Mihhail Kõlvarti või mõne teise esimehe, kes võib erakonna juhtimise neilt ka päriselt üle võtta.

Parteijuht presidendi ülesandeis

Praeguselt asepresidendilt ehk presidendi kantselei direktorilt Tiit Riisalolt võtab ameti üle endine peaministri büroo juhataja Johannes Merilai ning Kadriorg mehitatakse aastaid Ratase tiimis töötanud inimestega. Raske pole leida maksumaksja raha eest renoveeritud “musta kasti”, kust avalikkuse eest varjatult Keskerakonda tüürida.

Seetõttu eksivad need analüütikud, kes arvavad, et Ratase presidendiks saamine nõrgestab Keskerakonda ja on kasulik konkurentidele.

Oma president võib parteile võro keeles öeldes hoopis vunki mano ehk hoogu juurde anda. Pärast taasiseseisvumist on kaks presidenti eelnevalt olnud erakonnajuhid: Arnold Rüütel (2001–2006) ja Toomas Hendrik Ilves (2006–2016). Rahvaliidu endisele esimehele Rüütlile sai saatuslikuks just see, et ta lasi end järgmisel parteijuhil Villu Reiljanil esitleda Rahvaliidu presidendina. Seevastu kunagine Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees Ilves distantseerus koduparteist selgelt, mida tõestas ebatavaliselt lai erakondlik toetus tema tagasivalimisele.

Rüütlile maksis seni ainsa taasiseseisvumise järgse parteilise presidendi maine teise ametiaja, aga Rahvaliidule tõi presidendipartei maine oluliselt toetust nii häälte kui sponsorite rahana. Ka Keskerakonna jaoks ei tähenda Ratase kõrvale astumine isegi oktoobrikuiste kohalike valimiste kontekstis ühemõtteliselt nõrgenemist, sest Ratase edukas presidendikampaania võib parandada partei mainet ning toetada Keskerakonna kohalike liidrite kampaaniat.

Ratas paneb Kallase kahvlisse

Ratas ei kandideeri presidendiks, kui läbikukkumise võimalus on liiga suur ning tema eduvõimalus sõltub eelkõige Reformierakonnast. Kui Reformierakond Ratast presidendina ei toeta, siis kõigutab see kõvasti peaminister Kaja Kallase paati.

Kui aga Reformierakond Ratast toetab, siis ärritab see nende valijaid, kes Kantar Emori küsitluse kohaselt ei taha presidendiks meest, keda Õhtuleht äsja nimetas “EKRE jalamatiks”. Kuna presidendivalimine võib kergesti muutuda üliemotsionaalseks ning inimeste valimiskäitumist mõjutavaks, võib Reformierakond Kallase valitsust turvates kaotada sügisel hääli Ratast vastustavatele erakondadele, näiteks Tallinnas Eesti 200-le.

Lõpetuseks kõige olulisem küsimus: kas Ratase presidendiks saamine on Eesti huvides? Praegu on Ratase kampaaniatiim ning teiste parlamendiparteide kõrvulukustav vaikimine tekitanud mulje, et teist valikut ju polegi.

Hannes Rumm: järgmine president võib olla poole kohaga parteijuht