Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimehe Indrek Saare kõne erakonna volikogul, 02.05.2021.

Sõbrad!

Me oleme sotsiaaldemokraadid. Uhkusega. Meil on maailmavaade. Maailmavaade, millest hoiame kinni nii sõnas kui teos. Ka siis, kui tundub, et miski ei ole enam endine ja maailm on tundmatuseni muutunud, oleme me sotsiaaldemokraadid. Seisame igal hetkel vaba ja hooliva ühiskonna eest, kus kõigil on võrdsed võimalused ja õigused. Need väärtused ja nende järgi tegutsemine on meile olulised, sest me usume, et maailm saab nii õiglasem ja õnnelikum ning et nii on meie kõigi elus rohkem rõõmu ja armastust. Jah, maailm muutub, nende muutustega tuleb kaasas käia ja vajadusel kohaneda, aga mitte loobuda oma väärtustest. Ma olen veendunud, et see ei ole oluline mitte ainult meile, sotsiaaldemokraatidele, vaid veel väga paljudele inimestele, kes õhtul magama minnes teavad, et mingid väärtused on püsivad. Et hommikul tõustes ei loe nad uudistest, et solidaarsusest on saanud omakasu, empaatiavõimest külm kalkulatsioon, rahvuskultuurist natsionalism, liberaalidest konservatiivid, demokraatidest autokraadid jne. Mis iganes parasjagu moes on ja tõotab populaarsust tuua. Ei! Poliitiline tuulenuusutamine pole meie rida! Me oleme sotsiaaldemokraadid, kui tahate – sotsid – ja me jääme selleks. Me ei vaheta oma põhimõtteid lühiajalise populaarsuse vastu. Nime ka ei vaheta, kuigi ka selliseid soovitusi on aeg-ajalt ikka kõlanud…

Me tahame, et ühiskonnas valitseks usaldus. Usaldus on koos tegutsemise alus – ilma selleta ei saa riik olla edukas. Usaldus tekib siis, kui riigi käitumine on ettenähtav ja riigi sõna maksab. Muidu usaldus mureneb või lausa hävib. Tänased riigitüüri juures olijad on aastaid rääkinud, et haridus on prioriteet ja õpetajad peavad saama korralikku palka. Just seda tuleb võimul olles ka teha, mitte lükata seda ülimalt pakilist asja edasi aega, mil me oleme jõudnud viie rikkama riigi hulka. Ega nii tehes ei jõua ka. (Vahemärkusena – kui sotsiaaldemokraadid kandsid valitsusvastutust, siis tegi õpetajate palk süsteemse ja väga hädavajaliku hüppe).

Tänane haridusminister Liina Kersna kirjutas pool aastat tagasi Õpetajate Lehes kirgliku loo õpetajate palgatõusu kaitseks. „Õpetajate miinimumpalga viieprotsendine tõus maksab 10 miljonit. Kas riigis võiks olla see raha olemas? Kindlasti. Raha on alati prioriteetide küsimus,“ teatas Kersna, meenutades ühtlasi eesmärki, et õpetajate keskmine palk peab jõudma 120%-ni riigi keskmisest.

Aeg on edasi kerinud ja õpetajate narrimine keskmise palga kasvust poole väiksema palgatõusuga on paraku tõsiasi. Kindlasti ei ole see sõnum, mis suurendaks õpetajate motivatsiooni ja ütleks neile aitäh selle hullumeelselt raske aja eest, mille on toonud kaugõpe. Rääkimata signaalist, mis saadetakse noortele, kes kaaluvad oma elukutsevalikuid ja kelle puhul me tahaksime loota, et nad lähevad õpetajaks õppima.

Ja kuidas peavad ennast tundma meditsiinitöötajad, politseinikud, päästjad, hooldajad, sotsiaaltöötajad, kõik need inimesed, keda on kuude kaupa palutud, et nad ei väsiks ära, ei lööks käega selles meeletus pinges ja ülekoormuses, mis neile on kriisi tõttu langenud. Neile öeldi äsja, et kui palk üldse tõuseb, siis kosmeetiliselt ja seegi tuleb tööks hädavajalike vahendite arvelt. Osa ei kuulnud sedagi.

Opositsioonist valitsusse minnes ei tohiks ununeda ka lubadus tegeleda tervishoiu kroonilise alarahastuse probleemi lahendamisega. (Jällegi – sel sajandil on meditsiini jõudnud tuntav lisaraha- 200 miljonit eurot ehk SKT-st- tänu sotsiaaldemokraatide poolt ellu kutsutud reformile. Ja see oli paraku ka ainus kord). Tervishoiu täiendav rahastamine oli veel hiljuti südamel ka Reformierakonna esimehel Kaja Kallasel, kes korduvalt nõudis eelmiselt valitsuselt valdkonnale paremat rahastamist – muuhulgas näiteks 600 miljonit eurot tervishoiu ja hoolekande IT-arendusteks. Ka koalitsioonilepe ütleb: “Arendame edasi solidaarset tervishoiumudelit ning suuname tervishoidu vajalikku lisaraha ravijärjekordade lühendamiseks.” No ei suuda ma valitsuse poolt ära kinnitatud riigieelarve strateegiast neid lubadusi ja hoiakuid kuidagi leida.

Ja veel – kui riik on lubanud ja selles ka omavalitsustega käed löönud, et kõigile lastele tagatakse ligipääs huviharidusele, siis meie kindel nõue on, et see lubadus ka peaks. Ka siis, kui on keerulisemad ajad. Eriti oluline on see just praegu, ajal, kui lapsed on pidanud pikalt olema distantsõppel, nende sotsiaalne suhtlemine on olnud pausil ja paljud vanemad on kaotanud töö või suure tüki oma sissetulekust. Kriisi ajal ja kriisijärgselt vajavad lapsed ja noored iseäranis võimalust minna oma lemmiktrenni või huviringi, nad vajavad jutuajamisi oma sõprade ja juhendajatega. See on otseselt ka noorte vaimse tervise huvides. Me teame, et koroona ja piirangud on viinud kahetsusväärselt palju lapsi haprasse seisu.

Huvihariduse toetussüsteem loodi aastatepikkuste arutelude tulemusena, valdkonna ja ekspertidega põhjalikult läbi arutades. Selle eesmärk on anda kõigile lastele võimalus arendada oma andeid ja oskusi sõltumata pere elukohast, vanemate rahakoti paksusest või omavalitsuse rahalisest võimekusest.

Seda süsteemi koos riikliku toetusrahaga on muuhulgas nimetatud ka läbi aegade enim regionaalset ebavõrdsust vähendanud poliitikameetmeks – rahastamismudel soosib selgelt maapiirkondi. Laste huviharidusse panustamine on suurepärane asi! Jürgen Ligi kuulutas selle küll „sotside süsteemiväliseks lubaduseks“, seda hoolimata sellest, et ta ise kunagise haridusministrina oli koos minuga asja kaasrakendaja. Fakt on see, et ühiskonnas arutati taolise süsteemi loomise vajaduse üle juba 2000-ndate aastate alguses. Muide, enne masu püüdis sarnast süsteemi luua ka reformierakondlane Laine Jänes.

Aga oluline ei ole see, kes tegi või kes ja miks lõhub, vaid see, et kõige nõrgemate, laste ja nende tuleviku arvelt ei tohi kriisi lahendada. Lubamatu on kärpida ka maapiirkondade arvelt. Sotsiaaldemokraadid kutsusid lõppeva nädala kolmapäeval valitsust eesotsas Reformierakonda kuuluvate pea- ja haridusministriga sellest inetust plaanist loobuma- Kaja Kallas, Liina Kersna- kokkuhoid ei saa lastest tähtsam olla.

Meie eelmises volikogus, mis oli Kaja Kallase valitsuse loomise aegu, ütlesin ma oma kõnes: Targad inimesed on juhtinud korduvalt tähelepanu sellele, et kriisidel on omadus teha rikkad rikkamaks ja vaesed vaesemaks. Just seda kogesime me eelmise majanduskriisi ajal ja järel. Seekord ei tohi jätta kriisi raskust nõrgemate õlgadele. See oleks ebaaus ja ebahumaanne, sünnitaks ebavõrdsust ja ebaõiglust, millest äärmuslus võrsub.

Kutsusin toona Kaja Kallast sotsiaaldemokraatide nimel hoiduma soovist ajada Reformierakonnale ajalooliselt omast poliitikat, mis on seadnud jäigad maksudogmad ja makromajanduslikud näitajad kõrgemale päris inimeste igapäevastest muredest ja toimetulekust… Vastasel juhul kriisi mõjul ühiskonnas ebavõrdsus aina kasvab koos ilmajäetuse tundega.

Paraku tuleb tõdeda, et Kaja empaatiavõime on siiski osutunud üsna piiratuks. Ta ei ole suutnud murda Reformierakonna vana kooli elitarismi ja küünilisust. Vähe sellest, et arve kriisi mõjude eest esitatakse lastele ja maapiirkondadele, lisaks kasutatakse eriti julma jõuvõtet ja sunnitakse meie õpetajad valima enda palgatõusu ja laste tuleviku vahel. Vaat see on alatuse tipp.

Erakonnad on osa riigist, nad on demokraatliku poliitilise süsteemi üks alustalasid. Valijad tahavad, et erakonnad esindavad neid väärtusi, mida nad esindada on lubanud, et nende käitumine ei oleks üks pidev üleöö sündivate seisukohtade ja lubaduste tulevärk. Muuhulgas on isegi tänane koalitsioon oma koalitsioonileppes lubanud tegeleda sotsiaalse, majandusliku ja regionaalse ebavõrdsuse vähendamisega. Võib olla tõesti ei peaks elukogenum inimene olema nii heausklik, et ta usub tõsimeeli, et Reformierakond säärase lubaduse järgi talitab. Aga Keskerakond? Mille eest seisab Keskerakond? Ja kus on Jüri Ratas, Tanel Kiik, Marika Tuus-Laul, Oudekki Loone ja teised muidu nii sõnakad ebaõigluse vastu seisjad ning ühiskonna sidususe suurendajad? Kui on lubatud ebavõrdsust vähendada, siis tuleb seda ka teha, olgugi, et see võib olla pikk protsess ja tihti nii mõnegi jaoks ebapopulaarne. Ebavõrdsuse vähendamine tähendab ka suuremat solidaarsust, suuremat ümberjagamist. Need, kellel on rohkem, annavad osa neile, kellel on väga vähe. Justkui elementaarne. Viimasel ajal on esile kerkinud neid, kellele tundub, et võrdsemate võimalusteni on võimalik jõuda kuidagi teistmoodi. Ei ole.

Ka see käib meie maailmavaate juurde, et me ei valeta. Ka siis mitte, kui see vale on ahvatlevalt populaarne. Sest me ei taha enam kunagi elada ühiskonnas, mis on ehitatud valele. Me ei valeta inimestele, et makse saab jätkuvalt alandada, kliimamuutusi ei ole olemas ja me saame lõputult põlevkivi kaevandada ja metsa raiuda, et pensioniks kogutud raha on võimalik keskealisena ära kulutada ja siis pensionieas kenasti hakkama saada…

Sestap ei ole me ka liiga tihti trooninud erakondade toetusreitingute tipus. Ei tee me seda praegugi. Ma ei ütle, et seal ei tahaks olla. Ikka tahaks. Aga kui on valida, kas väärtused või populism, siis valime me väärtused. Kas pakkuda inimestele maailmavaatelist järjepidevust, tegutsemise etteaimatavust või pidevalt muutuvaid ja sisuliselt vastuolulisi seisukohti, mis hetkel populaarsust kergitavad, siis on meie valik selge. Meile saab kindel olla. Ka siis, kui maailm on ebakindel.

Sõbrad, kindlasti saab ka see raske aeg varsti läbi. Anname omalt poolt ikka parima, et abivajajat märgataks ja jääme iseendaks. Ja muidugi kandideerivad meie tublid inimesed kohalikel valimistel. Ikka selleks, et kogukond oleks hooliv ja tugev ning et valima minnes saaks valida kedagi, keda saab usaldada.

Aitäh, head inimesed!