Indrek Saar: valitsus astub praegu ebavõrdsuse suurendamise teed, mis on vesi äärmuspopulismi veskile

Indrek Saare kõne Sotsiaaldemokraatliku Erakonna e-üldkogul, 05.06.2021.

Tere, sõbrad!

Andres läks suurest Piibli lugemisest kurjaks ja kalgiks. Tundub, et Milton Friedmani ja Thatcheri memuaaride lugemise tagajärjel on sama juhtunud Kallase valitsuse tänaste liidritega.Vähemasti nendega, kes kujundavad poliitilist peajoont ja eriti rahanduspoliitikat. Kindlasti oli Margaret Thatcheril omas ajas ka häid poliitilisi initsiatiive, aga tema kohati üsna brutaalset sisepoliitilist sotsiaaldarvinismi on arulage ja ohtlik mitmeid kümnendeid hiljem pimesi üle võtta.

Oleme 90-ndatel oma rodeo kogemuse kätte saanud ja kindlasti ei soovi enamus meist aega tagasi pöörata. Las need magusvalusad mälestused jäävad…Olgu siinkohal nimetatud, et Thatcheri juhitud 1980. aastate Suurbritannias kasvas tööpuudus kolm korda, ulatudes noorte seas 40%ni ning seeläbi kasvas ka sotsiaalne ja majanduslik ebavõrdsus. Absoluutne vaesus suurenes pea kaks korda ja Thatcheri valitsemisperioodi lõpuks elas enam kui iga viies britt vaesuses ning klassivahed ühiskonnas süvenesid. Pealinna majanduskasvu kõrval suurenes hoogsalt regionaalne ebavõrdsus. Kasinuspoliitika tõttu jäid paljud tööstusharud kiduma, samas tootis regulatsioonide kammitsaist vabastatud finantssektor tulu Londoni City väljavalituile. Muide, see enesekeskne poliitika aitas rajada Brexiti vundamenti, olles pidevalt ülikriitiline Euroopa Liidu ja Euroopa koostöö suhtes.

Miks ma räägin teile neist kaugetest asjadest? Sest ma ei suutnud pikka aega mõista, miks on Kaja Kallase valitsus oma esimest eelarvestrateegiat kokku pannes teinud nii südametuid valikuid. Ei tahtnud kuidagi uskuda, et need samad inimesed: Kaja Kallas, Signe Riisalo, Liina Kersna, Keit Pentus-Rosimannus, kes opositsioonis olles jätsid endast pigem kena ja hooliva mulje, on nüüd justkui seestunud ja korrutavad aina kärpimismantrat. Põhjenduseks tuuakse ülepaisunud avalik sektor, mis tegelikult on üks Euroopa Liidu väiksemaid. On fakt, et inimeste hõivatus Eesti avalikus sektoris on 21%, EL-i keskmine on 25%. Põhjamaades tiirutab hõivenumber 30% ümber. Kas me ikka oleme veendunud, et siit on võimalik veel jõudsalt maha lõigata ilma, et riik lakkaks korralikult toimimast? Ja ei kärbita ju mitte seda väidetavalt ülepaisunud riigiaparaati, vaid laste huvitegevust, kultuuri, arenguseiret, kõrgharidust, kaitsevõimet. Kas tõesti on meie lapsed, kultuur ja haridus kõige hirmsamad bürokraadid ja muiduleivasööjad? Tundub ju jabur ja uskumatu!

Muuhulgas kuuleme peaministrit aina kordamas ja lõkkele puhumas seda ajast ja arust vastandust – tsiteerin: „avalikku sektorit peab ju ikkagi üleval erasektor“. Milleks omaenda inimesi vastandlikele barrikaadidele maalida? Kuidas peavad ennast tundma meie arstid ja õpetajad, kultuuritöötajad ja hooldajad, politseinikud ja päästjad, kui neile kogu aeg riigi kõrgemal tasemel nina peale visatakse – te olete ülalpeetavad. Lisaks halvustavale suhtumisele on see ka sisuliselt vale, sest kõik avaliku sektori töötajad maksavad makse. Samuti ei saaks rõhuv osa erasektorist ilma avaliku sektorita kuidagi toimida. Mõelgem lasteaedade, koolide, haiglate, raamatukogude, politsei ja päästjate peale või siis variandile, et kõike seda pakutakse tasuliste teenustena. Ja kuidas saab omavahel võrrelda ekspordiks saadetud taburetti ja hea hariduse saanud last?

Ammugi ei peeta selle kärpetralli juures silmas vana head eesti vanasõna: 9 korda mõõda, üks kord lõika. Ikka selleks, et vältida pöördumatuid vigu. Kärpevikat niidab esimese asjana kõige õrnemaid.

Väikese kõrvalepõikena: meil oli kolmapäeva hilistel õhtutundidel Riigikogus Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020 arutelu, koos tänase kultuuriministriga. See, et kultuuri strateegiadokumenti tuleb sellisel kellaajal arutada, on veel omaette teema, aga jätan selle teiseks korraks, nii ka küsimuse, kus on ja millega tegeleb kultuuriminister sel ajal kui kultuuri tulevikku riigieelarves ära nüsitakse. Aga arutelu käigus meenutas professor Aadu Must, riigikogu kultuurikomisjoni esimees, irooniliselt Thatcheri kaasaegseid Eestis. Toonane ENSV haridusminister teatas siis, et õpetajate palkade tõstmiseks tuleb muusika-, kunsti-, kehalise kasvatuse ja muu sellise õpetajad degradeerida „huvihariduse“ juhendajateks või millekski taoliseks ja saavutada selle arvelt kokkuhoid. Kuigi see poliitiline suunis on hämmastavalt sarnane minister Liina Kersna poolt välja öeldule, ei tahaks ma siiski uskuda, et Kallase valitsus on otseselt legendaarsest Elsa Gretškinast inspiratsiooni ammutanud. Küllap see kokkulangevus on juhuslik.

Küll aga juhtusin lugema üht värske rahandusministri intervjuud, kus on kirjas, et Raudne Leedi on tema poliitiline eeskuju. Juba kirjeldatud Thatcheri poliitika tulemused polnud ilmselt ka Raudse Leedi eesmärk, vaid tagajärg. Thatcherile kuulub tsitaat „Sellist asja nagu ühiskond pole olemas. On ainult üksikisikud- mehed-naised ja perekonnad.“ Selles valguses ei ole sugugi üllatav, et Kallase valitsuse poliitika kujundajad just thatcherismi oma paleuseks seavad, sest mõtteviisid on väga sarnased.

Kui uskuda, et Eesti koosneb vaid üksikisikutest, kelle eesmärk on maksimeerida enda heaolu.

Kui uskuda, et kõige edukam on riik siis, kui kõik need samad mehed ja naised omavahel hambad ristis armutult konkureerivad.

Kui uskuda, et inimene peab ise sellises maailmas hakkama saama. Ja kui ei saa, on see sügavalt vaid tema isiklik mure. Võib olla veel pere ja naabrite probleem, aga mitte rohkem.

…siis jõuabki selliste valikuteni nagu Kallase valitsus võimul olles langetab. Nende valikud on sellised mitte selle pärast, et nad on kurjad või õelad, vaid sellepärast, et nad mõtlevad nii. Mitte meie, vaid mina. Tuleb teha seda, mis on minule kasulik, küll teised muretsevad ise enda eest.

Meid sotsiaaldemokraate ja Reformierakonda eristavad erinevad mõtteviisid, maailmavaated. Meie usume, et ühiskond on olemas, meile läheb korda see, kuidas teistel meie ümber läheb. Eesti ei koosne ainult üksikisikutest, kes võitlevad enda eest. Vastupidi, me oleme veendunud, et koostöö viib rohkem edasi, kui egoistlik konkurents. Me usume, et kui teistel minu ümber läheb hästi, siis läheb ka minul hästi. Me teame, et peale minu on ühiskonnas ka teised, kes kokku moodustavad „meie“. Jah, see on mõtteviis, mis ilmestab Põhjamaid, mitte Thatcheri-aegset Suurbritanniat.

Huvitav on seejuures meenutada, et see ei olnudki nii ammu, kui Taavi Rõivase aegne Reformierakond sättis eeskujuks Põhjamaad. Mitmed tollased Uue Põhjamaa lubajad on ju rivis tänagi, aga laste ja hariduse arvelt riiki väiksemaks lõigates ei liigu meie elu Skandinaavia suunas mitte kuidagi. Esiteks teavad Põhjamaad, et arengu aluseks on haritud ja loov inimene ning nad tõesti panustavad, kui soovite – investeerivad inimestesse, mis omakorda tagab majandusarengu. Teiseks valitseb seal kokkulepe, et jõukamaks püütakse saada kõik koos, võimalikult võrdseid võimalusi luues. Vastupidiselt meie parempoolsete uskumusele, et kõigepealt peavad rikkad veel rikkamaks saama ja siis hakkame mahajääjaid aitama.( See aeg ei pruugi paraku kunagi tulla või tuleb paljude jaoks liiga hilja. Tervis ja hakkamasaamine võib juba lootusetult nässus olla või on inimesed lahkunud mujale, kas otseses või ülekantud tähenduses.)

Liikumine põhjamaise heaolu ja samal ajal järjest vähema solidaarsuse suunas on nonsenss ja see on täpselt samasugune vale, nagu paljud väitedäärmuspopulistide arsenalist.

Ei ole mingit kahtlust, et nendes valikutes on meil, sotsiaaldemokraatidel Kallase valitsusest sootuks erinev arusaam. Ja see arusaam ütleb, et valimatu kärpepoliitika lõikab ära meie arenguperspektiivid. Meie haridus, kultuur, tervishoid, sotsiaalhoolekanne, politseinikud ja päästjad, ka kaitsevägi vajavad arenguks mitte lõputuid kärpeid, vaid täiendavaid vahendeid.

Jah, raha on juurde vaja. Siin ei piisa ka kõige optimistlikumast majanduskasvust, kui samal ajal meie maksubaas muudkui väheneb. Just seda ta praeguste maksukokkulepete juures paratamatult teeb, tulenevalt nii rahvastiku vananemisest kui töö iseloomu muutustest. Seega ei ole ilma muutusteta võimalik säilitada isegi praegust elatustaset. Rääkimata vajadusest tõsta õpetajate, treenerite, arstide ja õdede, hooldajate, politseinike ja päästjate palka. Anda omastehooldajatele võimalus ka tööl käia, kindlus, et kui vajad kohta eakate kodus, siis ei vii see sinu lähedasi vaesusesse. Tagada igale lapsele võimalus saada head haridust, huviharidust, käia lasteaias. Aga sellest ei taha meie Raudsed Leedid, keda olen nende kaledate kärpevalikute pärast jääkuningannadeks nimetanud, meile rääkida.

Jah, me peame rääkima maksudest. Muidu kärbub meie riik järjest võimetumaks. Võib olla ei pea me tegema suuri muutusi kohe homme, aga meil tuleb hakata otsima neid kohti, kus on võimalik saada suuremat tulu. Ka eelarvenõukogu esimees, majandusteadlane Raul Eamets on küsinud, miks räägib valitsus eelarvetasakaalu puhul ainult kuludest ja mitte sõnagi tuludest? Tuletan meelde, et peaminister Kallase majandusnõunik Ardo Hansson ütles oma esimeses intervjuus selles rollis, et ta arvab, et varamaksudes on potentsiaali. Hansson on tark mees, ta teab, et vaid kärpimisega me kaugele ei purjeta. Ja nad ei ole ju kaugeltki ainukesed eksperdid, kes on sellele tähelepanu juhtinud. Kaja, Sa ju nõudsid alles hiljuti valitsuselt, et see kuulaks eksperte. Uu-uu? Halloo?…

Niisiis, kui meil on valik, kas võtta lastelt ära huviharidus või maksustada luksusautod, siis peaks ju valik selge olema. Ja kas ei ole amoraalne võtta miinimumpalgalt tulumaksu kui selle asemel saaks suurematele sissetulekutele rakendada õiglasemat maksumäära.

Või ka Arenguseire Keskuse mõte suunata platvormitöötajad kasutama ettevõtluskontot, mis võiks riigieelarvesse tuua 68 miljonit eurot. See on rohkem, kui valitsuse vere lõhnaga kärpeplaan.

Paraku on Kallase valitsus alustanud jaanalinnumängu ja muidu nii hoolega Exceli tabeliga lehvitajad pigistavad selle rea kohal, mis vääramatult ennustab vajadust vaadata tulubaas üle, silmad kinni. See on lühinägelik ja vastutustundetu. Selle eelarvepoliitilise ignorantsi tulemusena kärbitakse hästi toimivaid ja nii meie inimeste kui riigi arenguks hädavajalikke asju, mille taastamine saab olema aeganõudev ja kulukas, rääkimata kahjust, mis nende puudumine ühiskonnale teeb.

Andke andeks, kallid erakonnakaaslased, kes te olete aastate jooksul õppinud, et maksudest rääkimine ei ole erakonnale kasulik. Aga me ei saa pealt vaadata, kuidas meie armas riik ära kuivendatakse. Ja keegi peab selle välja ütlema, et kuningas alasti on. Veel ei ole hilja seda kärpevikatit peatada ja leida lahendused, mis meid pikaks ajaks ei halvaks. Meil on neid poliitilisi liikumisi, kes lubavad heaolu kasvu Euroopa madalaimate maksumäärade juures. Me kõik saame aru, et see on magusmürgine vale, mis kasvatab ilmajäetuse tunnet ja võib viia sinna, kuhu äärmuspopulistid on tõmmanud nii mõnegi riigi. Ka meie oleme ühiskonnana oma karmi kogemuse kätte saanud. Eelmisele majanduskriisile järgnenud ebavõrdsuse ja ebaõigluse kasv lõi soodsa pinnase selliste magusate valede esiletõusuks. Seepärast peab tänane valitsus peatuma enne, kui on taas loodud hulga täiendavat ebavõrdsust ja puhutud lõkkele täiesti põhjendatud pettumust. Kaja, Sa pead aru saama, et meie riigi õhukeseks viilimine on mäng tulega ja suutma seda selgitada ka oma erakonnakaaslastele. Albert Einsteinile omistatud tsitaat ütleb, et korrata ühte ja sama asja ootuses saada erinevaid tulemusi on hullumeelsus.

Jah, maailmavaateliselt peaksin ma ehk kõigepealt pöörduma Jüri Ratase ja Keskerakonna poole, aga me ju oleme näinud, et Ratasel ei ole maailmavaadet, kui asi puudutab võimul olemist. Seepärast on ta praegu vait kui sukk ja aktsepteerib kõike, et vaid tema ja tema erakonda võimul oleksid. Seesama Ratas võttis 2019. aasta kevadel oma varasemaid lubadusi murdes äärmuslased valitsusse ja lasi siis Helmetel pühapäevast pühapäevani lõhkuda kõike seda, mis meie ühiskonda koos ja meie sõpru meie lähedal hoiab. Ühesõnaga, kuna ei ole alust Keskerakonnast loota, et nad selles valitsuses täidaksid tasakaalustavat rolli, siis on peaministri kohustus mõista, mida säärasest kärpimisest sündiv karjuv ebaõiglus ja ebavõrdsuse suurenemine endaga ühiskonna jaoks perspektiivis kaasa toovad.

Tunnistagem, et Jüri Ratas ei suuda hetkel mõelda suurt muust kui võimalusest kolida Kadriorgu. Just selle pärast ei tohi teda ka sinna lasta, sest me ei saa kunagi olla kindlad, milline saaks olema tema tõlgendus põhiseadusest, kui sellest peaks näiteks ära rippuma tema teine ametiaeg või Keskerakonna jätkuv võim Tallinnas

Eesmärkide poole jõutakse sammhaaval. Täna seisame me valiku ees, millise kriisijärgse Eesti poole astuma hakata. Kas eelmise sajandi Suurbritannia või kaasaegse Põhjamaise heaoluühiskonna poole. Jah, võite kindlad olla, et sotsiaaldemokraadid seisavad põhjamaise arengutee eest. Kindlasti oma eripärade ja kiiksudega, sest need teevad meie armsa Eesti, aga päriselt põhjamaise väärtusruumiga ühiskonna eest, kus hoolitakse ka raskematel aegadel. Kus suudetakse näha oma ninast kaugemale, kus peetakse kinni lubadustest ja kokkulepetest. Kus austatakse kogukonna arvamust ning riigi ja kohaliku omavalitsuse kokkuleppeid. Kus saadakse aru, et piirkondlik ebavõrdsus suurendab lõhesid ja pidurdab arengut ja ollakse valmis seda tasakaalustama suurema ümberjagamise kaudu. Sotsiaaldemokraadid seisavad igal tasandil tugevama ja võrdsema kogukonna eest, seda ma luban. Ja ma saan seda teha, sest ma tunnen teid, head sõbrad ja ma tean, et see ongi teie olemus. Meie peale saab loota.