Ivari Padar: väiksemate toidutootjate jaoks jääb bürokraatiat vähemaks

Toiduseaduse muutusega saavad väikekäitlejad mitmeid leevendusi, ka jaemüük muutub paljudele lihtsamaks.
Eesti on saanud toiduohutuse nõuete rakendamisega hakkama. Aga normid on alati tekitanud nurinat nii lisakulude kui ka bürokraatia pärast. Nii on aegade jooksul proovitud teha lihtsamaks ka ettevõtjate elu. Siin on peamine leida tasakaal tootjatele esitatavate nõuete ja tarbijale ohutu toidu tagamise vahel, kirjutab sotsiaaldemokraadist riigikogu maaelukomisjoni liige Ivari Padar Maalehes.

Selgeks edasiminekuks võib lugeda toiduseaduse muudatusi, mis tulevad riigikogus kolmandal lugemisel lõpphääletusele 11. veebruaril.

Selle seaduseelnõu peamine eesmärk on leevendada väiketootjatele seatud nõudeid. Mis siis täpselt muutub?

Eelkõige jääb vähemaks halduskoormust ja bürokraatiat. Alustav ettevõtja, valmistagu ta siis vorsti või sushi’t, saab edaspidi alustada oma tegevust kohe pärast seda, kui tarvilised toiduhügieeni tingimused on täidetud ja ta on läbinud teatamiskohustuse ehk informeerinud kontrollijaid. Kaob ära senine loakohustus, mille hankimine võttis rohkelt aega ja vaeva ning mille saamise eeltingimuseks oli see, et järelevalveametnik käis ka kohapeal ettevõtet üle vaatamas.

Samas ei tähenda nüüd leebemad reeglid seda, et ettevõtteid enam üldse ei kontrollitaks. Pigem ongi mõistlik teha nii, et inspektor vaatab tootmise üle sel ajal, kui ettevõte juba reaalselt tegutseb. Mitme toiduhügieeni reegli täitmist saabki kontrollida just siis, kui töö juba käib, mitte värskelt valminud puhtas köögis. Sul võib näiteks ju olla mitu kraanikaussi või lõikelauda, aga kui praktikas kasutatakse sama lõikelauda toore liha tükeldamiseks ja seejärel värske salati valmistamiseks, siis on asjad mõnevõrra käest ära.

Lihtsamaks läheb Eestis ka väiketapamajade asutamine. Ära jääb hulgaliselt andmemahukaid dokumente, näiteks pole vaja esitada ettevõtte asendiplaani koos vee ja kanalisatsiooni välisvõrkude plaaniga või andmeid käitlemisruumides kasutatud viimistlusmaterjalide kohta.

Kapid ei sobinud euronormidega
Mäletan seda paari kümnendi taha jäävat aega, kui 2001. aastal saime lahti ekspordituru Eesti piimapulbrile. Tänu Euroopa Liidu turu avanemisele hakkas toona piima hind tõusma. Tekkis taas kord lootus, et piimalehmad ei kao meie maastikupidist ning meie inimestele jagub ka selles vallas tööd ja sissetulekut.

Aga oi kui palju oli kõige selle ümber pusimist. Kõvasti tuli vaeva näha ka toiduohutuse pärast. Näiteks ei sobinud kontrollijatele Põlva Piima tööliste kappide sirged laed. Need pidid olema kallakuga, et tubli töömees ei saaks vahetuse lõppedes kapilaele õllepudelit toetada.

Tuleb siiski tõdeda, et niinimetatud euronormid, mida kippusime toona tihti naeruvääristama, on nüüdseks juba muutunud enesestmõistetavuseks, millest möödahiilimist enam heaks ei kiideta.

Toiduga tegelemine on üldjuhul lihtne, kui see valmib koduköögis ja sööjaks on oma pere. Asi muutub keeruliseks, kui tekib soov müüa enda valmistatud toitu laiemale tarbijaskonnale. Sel juhul tuleb mängu avalik huvi, mistõttu on vaja tagada, et nii toiduainete valmistamine kui ka kaubastamine käiks ohutut rada pidi. Tarbijatena tahame ju kõik olla veendunud, et meile pakutav toidukaup on väärt kraam. Kuna toidu ebaõige käitlemise tagajärjeks võib olla kahju inimeste tervisele, siis on igati loogiline, et sellele on kehtestatud küllaltki täpne õigusraamistik.

Normid tähtsad ka ekspordil
Viimase 30 aasta jooksul on toimunud väga suured muutused selles, mis on lubatud ja mis ei ole. Nõukogude Liidu aegsete standardite ja arusaamade asemele, mis pehmelt öeldes olid leebed, on nüüd tulnud arenenud maailmale omased toidukontrolli reeglid. Ilma neid norme täitmata ei liiguks Eestist välja isegi mitte tilk piima ega ükski kilo liha. Olgu sihtkohaks mõni Euroopa riik või ka Venemaa või Jaapan.

Euroopa Liidu liikmesmaana kehtivad needsamad nõuded ka meie oma turul. Silmas tuleb pidada sedagi, et pidevalt on tõusnud tarbijate ootused toidu kvaliteedile, nagu ka inimeste teadlikkus.

Nüüd väikekäitlejatele tehtavad leevendused on igati loogilised. Nad on ju tarbijatele “lähemal” ja võimalike rikkumiste korral saadav negatiivne tagasiside lööb neid valusamalt. Seega võib mõistlikult eeldada, et tegu on väga hoolikate ohutusnõuete täitjatega. Suuremad tööstused on välja arendanud väga keerulised ja tõhusad enesekontrollisüsteemid ning nad on võimelised seda ka jätkuvalt tegema.

Kohalike väiketootjate jaoks muutuvad lihtsamaks ka jaekaubandusreeglid. Kui koduköögis valmistatud ja müügiks pakutava toidukauba maksustatav käive on madal, siis vabastatakse nad loakohustusest. Piisab teatamiskohustuse täitmisest.
Kindlasti ei tähenda halduskoormuse vähenemine mingeid järeleandmisi toiduhügieeni normides. Uuenev toiduseadus annab ettevõtjasõbralikumale lähenemisele üldised raamid. Maaeluministri määrused panevad aga paika täpsemad nüansid, kuidas asuda uusi võimalusi rakendama.

Seaduse jõustumistähtajana on määratud juba 1. aprill, see ei ole aga sugugi aprillinali. Edu kõigile Eesti toidukäitlejatele!

Ivari Padar: väiksemate toidutootjate jaoks jääb bürokraatiat vähemaks