Olukorra iroonia aga aitab vähe neid inimesi, kes lähinädalatel tunnevad lööki oma eelarvele.
Viimaste seas on näiteks õpetajad ja päästjad, kelle tänavusest palgakasvust ei jää miskit alles, vaid nende elatustase inflatsiooni tõttu alanud aastal hoopis langeb.
Täna on otsustanud valitsus kulutada 200 000 ametnike töötundi hüvitiste menetlemisele ning piirmäärad on seatud selliselt, et sisuliselt näiteks kogu Narva saadetakse toimetulekutoetust kerjama. Selle asemel, et külvata helikopterilt sihitult ning arusaadamatute piirmäärade alusel toetusi, tuleks kas anda mingi osa elektrist tarbijale lihtsalt tasuta, langetada käibemaksu või alates teatud hinnapiirist elekter kõigile hüvitada. Ning see abimeede peaks toimima jooksvalt ja operatiivselt, mitte alandada hästi toimetulevaid Eesti inimesi saates neid kohalikku omavalitsusse paber näpus almust kerjama. Inimesed elavad energiavaesuses täna – loeme lugusid, kuidas inimesed lülitavad kütte välja või vaatavad tabelist, millal nad endale kohvi julgevad keeta ja pesu pesta. Teadmine, et keegi kunagi ehk midagi kompenseerib neid peresid ju täna ei aita.
Praegune olukord ei tulnud tegelikult kellelegi üllatusena, mistõttu esitasid juba sügise alguses ettepaneku hüvitada taastuvenergiatasusid 100 miljoni euro eest. Loomulikult hääletati see koalitsiooni poolt maha, kuid täna on sarnane plaan realiseerumas. Lihtsalt nagu vaktsineerimiskampaaniate ja palju muuga – liiga hilja ja liiga vähe.
Kui on aeg ettevaatavalt tegutseda siis peidavad parempoolsed erakonnad pea liiva alla ja korrutavad endale vabaturumajanduse mantrat, kuid loetud kuud hiljem on paanikaosakond, mille tulemusena kooruvad absurdsed lahendused. Absoluutselt iga küsimuse peale valitseb suhtumine, et mis te seenelised ka teate! Praegu teab pea iga seeneline Viimsist Vastseliinani, mis hinnaga tingimusteta vabaturu ja börsi kummardamine tööinimesele tuleb.
Pikemas plaanis peame mõistma, et elektribörs oma praegustes stiihiates ei saa selliselt toimida. Elekter pole nagu iga teine väärtpaber, millesse töökad ja tublid inimesed oma sääste saavad investeerida, vaid meie igapäevane ja möödapääsmatu vajadus.
Kellel kodu kütmiseks, kellel suure pere toitmiseks-katmiseks ning meie ettevõtetel loomulikult töötamiseks ja tootmiseks. Kuidas saavad meie energiamahukad ettevõtted püsida konkurentsis olukorras, kus ühe põhilise sisendi hind selliseid äärmuseid puudutab? Nagu ütles ettevõtja ning energia- ja majandusekspert Raivo Vare, on pikaajalise lahenduse nimel tarvis riikide vahel leppida börsil kokku uued mängureeglid ning kehtestada hinnalagi.
Lähitulevikku vaadates saavad sellised turutõrked olema argine reaalsus ning kas meie riigi lahendus on iga kord saata enamus elanikest elektriarve näpus toetust kerjama?
Just sellise olukorra ennetamiseks ja välistamiseks ongi meil tulevikus vaja proaktiivsemat riiki, mis ei paku jooksupealt ja puusalt poolikuid lahendusi, vaid oskab ja sulgeb sekkuda, et kaitsta nii oma kodanike heaolu kui ka ettevõtete konkurentsivõimet.
Praegune olukord on näide sellest, kuidas äärmusliberaalne maailmavaade pakub poolikuid vastuseid küsimustele, mida keegi ei küsi. Naiivne on tänases maailmamajanduses loota, et riik saab jääda alati kõrvaltvaatajaks samas kui nähtamatu käsi teeb ise oma töö ära. Mõnes mõttes ehk teebki – kriisist kriisi rikkad rikkamaks ja vaesed järjest haavatavamaks – nii riikide kui ka üksikisikute tasandil. Süvenevas ebavõrdsuses me mingit elutervet ühiskonda kindlasti ei ehita.
Seepärast on pikas perspektiivis vältimatu lahendus maksusüsteemi muutmine selliselt, et see tasandaks süstemaatiliselt ebavõrdsust ning välistaks tulevikus olukorra, kus turukapriisidest tingitud hinnašokid löövad kõige nõrgemaid.
Lauri Läänemets | Paremerakonnad viisid Eesti talongijärjekorda kerjama