Jälle on käes võrdse palga päev ehk hetk, mil naine lõpuks saab kätte eelmise aasta palga. Kui mees sai oma aastatasu kätte aasta viimasel päeval, siis eesti naisel tuli töötada veel 82 päeva, et välja lunastada oma tasuta tehtud tööga möödunud aasta palk. Eesti naise palk on viiendiku võrra väiksem kui eesti mehe töötasu, kirjutab sotsiaaldemokraat Marianne Mikko Õhtulehes.
Umbes samal ajal, kui ÜRO Hartasse õnnestus sisse võidelda soolise võrdõiguslikkuse põhimõte, võis leida Prantsuse ajalehest „L’Hebdo-Latin“ ühe meestudengi poolt kirjutatud söaka lause: “Iga naisüliõpilane, kes võtab vastu arsti või advokaadi ametikoha, varastab meilt selle ametikoha“. See oli 1949. aastal noore mehe õigus näidata koht kätte oma eakaaslastest naisüliõpilastele. Simone de Beavoir ei hoia end tagasi andes sellisele olukorrale ühese hinnangu, et kõige keskpärasem mees kujutleb end naiste keskel pooljumalana.
Sõjandus ja jalgpall
Kui kujutleda, et töötamine on mäng, siis tuleb teada mängureegleid. Kuigi Eestis pole suuremaid korporatsioone, siis üleilmastumises on tark silmas pidada, kuidas kaasaegsed hargmaised äriettevõtted on üles ehitatud. Tuleb teadmiseks võtta, et tegu on militaarse struktuuriga, mis raskendab naisel enese koha leidmist hierarhias, mida ta sõjaväelise kogemuse puudumise tõttu vaevalt valdab. Ehk teisisõnu tuleb liikuda võõral territooriumil, jääda ellu ja väljuda võitjana.
Naisel tasub lugeda sõjanduskirjandust, et aru saada, kui lihtsalt või keeruliselt asjad käivad. Militaarkirjandus aitab naisel paika panna iseenda strateegia ja taktika äriettevõttest kasu saamiseks. Hierarhias edasi liikumises loeb ringkäendus. Oma positsiooni tuleb kaitsta oskuslikult nagu ka väga täpselt teada oma õigusi. Võidelda vaid siis ja seal, kus on tarvis. Tuleb vastast olla parem ja läbi näha tema taktika.
Kõige parem, mida naistele siiralt soovitan: võti töömaailmas nagu ka poliitikas läbi löömiseks lasub jalgpallimängu üksikasjalikus tundmises. Kui mitte otse platsile vutti taguma, siis vähemalt nii palju peaks töötav naine küll endale selgeks tegema, et oskab mängu jälgida. Ent mitte ainult.
Meestega koos töötades aitab jalgpallireeglite tundmine väga palju, sest tööelus kasutavad nad alatasa jalgpallimängu elemente. Just kavalad võtted ja pettemanöövrid tuleks selgeks teha, sest neid kasutatakse sagedasti ja paraku ka edukalt. Naised, kes võitlevad oma koha pärast meeskonnas, peavad olema eriti valvsad, sest neid ohustatakse kahel moel: vilunud mängijad püüavad neid lollitada ning neid karistatakse vigade eest rangemalt kui mehi. Mitte unustada, et mehed armastavad võistelda.
„Ülistades naist naiselikkuse nimel, on see kindlaim viis teda kahjustada,“ mõtiskleb Simone de Beauvoir oma tähtteoses „Teine sugupool“. Siin peitub oma iva. Valdkonnad, kus naised eriti rohkearvuliselt töötavad, on just nn naiseliku hoolitsusega seotud valdkonnad. Sotsiaaltöötajad, hooldustöötajad, meditsiiniõed, raamatukogutöötajad, õpetajad, lasteaiaõpetajad, koristajad. Neid kõiki töid on aastatega harjutud kokku võtma ühe sõnaga – naistetöö. Mis omakorda tähendab, et need ametid on nn meestetöödega võrreldes kehvemini tasustatud. Lühidalt – tegemist on horisontaalse segregatsiooniga, mis on üks soolise palgalõhe selgitusi.
Mees õeks, naine töömeheks
Sama ametioskuse, haridustaseme ja töökogemuse puhul saab võrrelda esmapilgul ootamatuid ameteid. Teisisõnu- hooldustöötajaid lukkseppadega. Dekaad tagasi oli Eesti hooldustöötajate keskmine tunnipalk (2,6 eurot) enam kui kolmandiku võrra väiksem kui mootorsõidukite lukkseppade tunnipalk (4,1 eurot). Seega siis, kui naised ja mehed koonduvad tööturul erinevatele tegevus- ja ametialadele, võib see põhjustada soolise palgalõhe ka sel juhul, kui sama töö eest makstakse kõigile täpselt sama palka.
Kuidas vähendada erinevusi nn meeste- ja naistetööde puhul eesmärgiga muuta naiste palgad ühtlasemaks meeste omadega ehk otse öeldes, kuidas lõhkuda segregeeritud tööturgu? Küsigem, kas naised on hoolitsevamad või nad hoolitsevad, sest nad on pidanud seda tegema? Raske on vastu vaielda väitele, et hoolitsustöö on ühiskonna tunnustamata vundament. On küll. Kuidas aga teha nii, et medõdede rivis medõe kõrval võtab koha sisse medvend?
Olin kaks järjestikku riigikogu koosseisu (XII ja XIII- toim) riigikaitsekomisjoni liige. Seal tuli välja ajateenistusse kutsumise kontekstis huvitav tõsiasi – noormehed, kes ei tahtnud relva käes hoida, leidsid end alternatiivteenistuse raames haiglas sanitaritööd tegemas. Üsna mitmed neist meestest olid väga üllatatud selle töö füüsilisest raskusest ja teisalt – kui vähe palka hooldustöötajad said. Nii mõnigi noormees pidas vajalikuks rõhutada, et ta tõsiselt kaalub hooldustöötaja elukutsest. Sellise kogemuse võrra rikkamad noored mehed pidasid hooldustööd mehelikuks tööks. Palk olevatki see peamine, miks hooldustööle asumine nõudvat tõsist järelemõtlemist.
Ajateenistuses saab nii mõnigi noormees parameediku paberid. Olen kindel, et neist meestest on saanud head täiendust kiirabi. Erakorralise meditsiini tehnikuks saab täna ajateenistusest tulnud vanemparameedik. Uurisin ühelt vene keelt emakeelena kõneleva kiirabitöötaja käest, kuidas ta end tunneb kandes rinnas silti „medõde“. Mulle meeldis tema vastus: „Kui keegi muigab, et pikka kasvu mees on medõde, las ta siis muigab. Mulle meeldib inimesele heameelt teha. Mind isiklikult ei häiri see, et olen medõde.“
Pean tunnistama, et mul hakkab tasahilju tekkima usk, et noorem põlvkond suudab nn naiste- ja meestetöödesse tuua muutuse. Et peagi võtame üsna rahulikult, kui traktoriroolis istub või autot remonditöökojas parandab töömehena naine. See on üks konkreetne moodus soolist palgalõhet vähendada.