Online-arutelu pealkirjaga “Kuidas hoida eesti keelt kurjustamata?”

Emakeelepäeval, 14.märtsil , korraldas Sotsiaaldemokraatlik Erakond online-arutelu pealkirjaga “Kuidas hoida eesti keelt kurjustamata?”

Vestlust modereeris TTK filosoofia lektor, TLÜ doktorant ja keelekohviku korraldaja Holger Kiik. 

Vestluses osalesid TÜ folkloristika kaasprofessor, ENTA juhatuse liige ja keelekohviku korraldaja Anastasiya Astapova, Riigikogu kultuurikomisjoni liige sotsiaaldemokraat Eduard Odinets, SDE Tallinna piirkonna Haabersti osakonna juht Alissa Ait ning kriitik, luuletaja ja Vabamu kuraator Piret Karro.

Kahe osaleja puhul on eesti keele kujul tegu emakeelega, kahe osaleja puhul on eesti keel olnud vene keele kõrval teine keel, mida hakati õppima koolis ning üks osaleja õppis eesti keele ära täiskasvanuna pärast Eestisse kolimist. 

Emakeelepäevaga tähistatakse Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäeva ning temast inspireeritult otsis vestlusring vastuseid muuhulgas järgmistele küsimustele : Kuidas hoida eesti keelt sealjuures vaenulikuks muutumata? Miks on raske rääkida eesti keelest sealjuures kedagi solvamata? Millised on tõhusad keeleõppe meetodid?

Vestlusringi alustati analüüsiga kõige tõhusamatest keele õppimise viisidest. Kõik osalejad nõustusid, et keelt saab kõige paremini omandada pideva praktiseerimisega ning teised meetodid nagu keelegrupid ja õpikud tegelikult vaid toetavad seda. Eduard Odinets leidis, et Eesti riigi ülesanne on õpetada lisaks keelele ka keele kasutamist neile,kes seda soovivad ning nentis, et oluline on ka integratiivne motivatsioon, mille tulemused inimesed tahavad keelt kasutada.   

Anastasiya Astapova nõustus, et motivatsioon on kõige olulisem, eriti Eestis, kus suurem osa inimesi oskavad vene või inglise keelt ning vajadust eesti keele rääkimiseks tegelikult ei ole. Ta leidis, et väga oluline on ka sotsialiseerumine. 

Ta viitas keeletadlase Anna Verschiki väljendile “paradoksaalne viisakus”, mis viitab olukorrale, kus eestlased lähevad muu emakeelega inimestega rääkides viisakusest üle võõrkeelele, kuigi võiks aidata neil hoopis eesti keelt harjutada.

Alissa Ait lisas, et kõige olulisem on julgus rääkida ning mitte mingil juhul ei tohi karta teha vigu. 

Piret Karro eestikeelse inimesena ütles, et talle meeldib küll keelega mängida, kuid võõrsõnade kasutamine on näiteks teaduse puhul õigustatud, sest tegu on universaalsete mõistetega.

Holger Kiik tõstatas järgmiseks küsimuse, millist kultuuri tasub hoida viidates Petersoni luuletusele, kus räägitakse naistest kui pelgalt ilusatest olenditest. 

Ühiselt jõuti arvamusele, et sellist kultuuri tuleb käsitleda selle kultuuri loomise kontekstis ning kõike ei saa ega peagi mõistma kaasaegses aegruumis.   

Järgmise plokina arutati eesti kultuuri piire ning toodi näidetena räppar Genka, vene keeles laulev Narva rokkbänd Avenue ning Nublu ja Gameboy Tetrise lugu “für Oksana”. Ühiselt leiti, et kõik need näited kuuluvad eesti kultuuri esindajate hulka ning eesti kultuur ei piirne Eesti piiridega, sest seda hoitakse, arendatakse ja luuakse ka väljaspool.  

Kõrgharidusest ja teadusest rääkides viitas Kiik doktorantide teadustöö keele valiku uurimusele, mille tulemused kirjeldasid, et enam kui pooltel ühiskonnateadusi ja 71%-l loodusteadusi õppivatel doktorantidel on raskusi eesti keelsete oskussõnade leidmisel, samas kui inglise keeles probleemi ei tunnetata.

Selle küsimuse juures olid osalejad veidi erimeelt ning kui Ait leidis, et teaduses inglise keelele täielikult üleminek tähendaks eesti keele lõppemist, siis Astapova leidis, et  teadus sünnib arutelus ning Eesti ei pea keele suremise pärast muretsema. Karro kutsus üles neid poliitikuid, kes soovivad eesti keelt kaitsta eraldama raha humanitaarteadustele.  

Rääkides patriotismist jõuti järeldusele, et patriotism on midagi enamat kui keele oskus ning eesti keele oskamine ei ole patriotismi eeldus. Samas ei pruugi eesti keele oskus veel viidata patriotismile. 

Eduard Odinets leidis rääkides eesti ja vene keelest, et suurimat kahju teeb igasugune vastandamine ning otsima peaks hoopis ühisosa, sest vene keel on Eestis väga palju inimeste jaoks esimene keel. Seetõttu ei hakata eesti keelt rohkem kasutama olukorras,  kus keelatakse või piiratakse vene keele kasutamist. 

Kokkuvõttes leiti, et keele õppimiseks on kõige olulisem praktiseerimise võimalus ning on oluline, et ühes riigis saavad diaoloogi pidada erinevate emakeeltega inimesed.

Eduard Odinets tegi ka üleskutse kõikidele väga hästi eesti keelt oskavatele inimestele võtta osa Integratsiooni Sihtasutuse Keele Sõbra projektist, et rohkematele inimestele eesti keelt õpetada.  

Vaata vestlusringi uuesti siin: https://www.facebook.com/events/1120569918415083