Raimond Kaljulaid: Ärme kaota valvsust

Valitsus on kriisis kaugenenud liberaalse demokraatia põhimõtetest, kirjutab riigikogu liige, sotsiaaldemokraat  Raimond Kaljulaid Postimehes. 

Märtsi keskpaigas välja kuulutatud eriolukord hakkab tõenäoliselt lähimal ajal jõudma lõpule. Nagu iga õnnetuse puhul, tuleb nüüd hinnata tekkinud kahju ning alustada aeganõudvat ja vaevalist taastamist. Mul ei ole vähimatki kahtlust, et Eesti suudab tulla majanduslikult sellest kriisist välja. Eesti inimesed on kogu selle jooksul näidanud üles hämmastavat otsustavust ja kindlameelsust. Kahjuks ei saa sedasama öelda Jüri Ratase juhitava valitsuskoalitsiooni kohta.

Muret tekitab see, et valitsus on kriisi ajal kaugenenud liberaalse demokraatia põhimõtetest ja püüab otsustavalt muuta Eesti juhtimist sarnasemaks Ungariga, mille kohta tõdes USA vabaühendus Freedom House mai alguses, et tegemist ei ole enam demokraatliku riigiga.

Vabadus ei kao ühe hetkega. See imbub käest aja jooksul.

Ka Teise maailmasõja eelses Eesti vabariigis läks aega, enne kui vaikivast ajastust sai okupatsioon ja seejärel Eesti rahva, eriti meie poliitilise ja ühiskondliku eliidi otsene füüsiline hävitamine.

Ma ei oska öelda, kui palju on Eestil veel aega, enne kui eelmisel aastal paremäärmuslaste valitsusse kaasamisega alguse saanud protsess jõuab sinna, kuhu on nüüd jõudnud Ungari. Samuti on keeruline hinnata, milliseks kujuneb samasuguse saatusega riikide postdemokraatlik riigikorraldus, kui nad üldse suudavad oma riiklust hoida. Täiesti kindel on aga see, et oleme Ungari mudeli poole teel ja ka Keskerakonna ja Isamaa n-ö liberaalid kannavad lõpptulemuse ees vastutust.

Kõige viimane näide ungaristumisest oli riigikogu esimehe Henn Põlluaasa (EKRE) käitumine riigikogu istungi juhatajana 11. mail, mida on kajastanud ka Postimees. Laskumata riigikogu tööprotseduuride üksikasjalikku kirjeldusse, võtan kokku asja tuuma. Riigikogu nädala päevakorra kinnitamise eel puhkes debatt. Korraga soovis üle kümne riigikogu liikme esitada küsimusi riigikogu istungi läbiviimise kohta, milleks neil on seadusest tulenev õigus. Istungi juhataja peab sellisel juhul küsimustele vastama viivitamata, katkestades vajaduse korral päevakorrapunkti arutelu.

Paremäärmuslased üle kogu Euroopa näevad praeguses kriisis võimalust Euroopa Liidu koostöö ja selle usaldusväärsuse õõnestamiseks.

Põlluaas otsustas selle asemel aga istungiga lihtsalt edasi minna ja panna päevakorra hääletusele, jättes opositsioonisaadikutele sõna andmata. Minu hinnangul rikkus riigikogu esimees riigikogu kodu- ja töökorra seadust. Kui kerime ajas tagasi 10–15 aastat, siis oleks riigikogu esimehe selline käitumine olnud täiesti mõeldamatu. Aga praegu – see peaaegu ei ületa ­uudisekünnist.

Kogu kriisiaja on valitsuse riigi usaldusväärsust ja tõsiselt võetavust kahjustav tegevus jätkunud. Ütleksin, et õigusriiki rünnatakse Jüri Ratase koalitsiooni osapoolte poolt pigem agressiivsemalt kui varem. Näiteks hoolimata märtsi keskpaigast kehtivast eriolukorrast, leidis valitsus aega, et nimetada EASi nõukogu liikmeks Keskerakonna Tartu piirkonna liider Jaan Toots. Miks selline valik, ei jõudnud keegi eriolukorra alguse tohuvabohus valitsuselt küsida. Võimalik, et Jaan Toots teenis peaminister Jüri Ratase usalduse otsustava ja tulemusliku juhtimisega Tartus. See oli nüüd nali, mäletatavasti lõppes Tootsi jõuline tegutsemine Tartus fiaskoga ning Keskerakond kukkus Tartu võimuliidust häbiga välja.

Enne seda määrati riigi äriühingute nimetamiskomitee uueks liikmeks peaministri endine suhtekorraldusnõunik Kaido Padar, kui Jüri Ratas oli veel Tallinna linnapea. Teatavasti jagati ka nimetamiskomitee liikmed koalitsioonierakondade vahel ning see sai kriitikat. Seda, et peaminister sokutas komiteesse endale lähedase usaldusisiku, eriti arutelu ei tekitanud.

Niisamuti tegutsesid koalitsioonierakonnad ERRi nõukogu ekspertide määramisel. EKRE liidrid isegi mitte ei salga, et nende valik oli selgelt poliitiline ja maailmavaateline. Peaministripartei tegi ka selle nõukogu puhul valiku «eksperdi» kasuks, kes juhtumisi kandideeris eelmistel valimistel Keskerakonna nimekirjas riigikokku, ent ei osutunud sinna valituks.

Aprilli alguses hääletasid kaks EKRE saadikut riigikogu väliskomisjonis Euroopa Liidu ühtsust ja solidaarsust rõhutava avalduse vastu, üks Isamaa saadikutest jäi erapooletuks. See oli märkimisväärselt kõnekam samm kui Euroopa Liidu lippude esimehe ukaasiga kõrvaldamine Toompea valgest saalist, kuid sellest peaaegu ei räägitud.

Paremäärmuslased üle kogu Euroopa näevad praeguses kriisis ilmselgelt võimalust Euroopa Liidu ja laiemalt rahvusvahelise koostöö usaldusväärsuse õõnestamiseks, seades sellega ohtu lääneriikide tõhusas koostöös saavutatud majandusedu ja julgeoleku. Sellele aitab kaasa osa kolmandate riikide püüd näidata end üksikute Euroopa riikide (nagu Itaalia) aitajana ning ELi panust samade riikide aitamiseks pisendades ja eitades.

Eraldi väärib mainimist ka väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministri Kaimar Karu väljavahetamine peaasjalikult selle eest, et ta keeldus ministrina raiskamast aega osa EKRE poliitikute ning toetajate alusetutele vandenõuteooriatele seoses e-valimistega. Tegemist oli sisuliselt ainsa professionaalse ja avalikkusele vastuvõetava ministriga EKRE valitsusdelegatsioonis.

Ning lõpetuseks, kriisijuhtimises on Eesti valinud hoopis teise tee kui Soome.

Soome valitsusjuht, sotsiaaldemokraat Sanna Marin on kaasanud kõigi tähtsamate otsuste langetamisse Soome suuremate erakondade esindajad. Ühine vaenlane on Soome ühiskonda liitnud. Eestis on paraku ühiskonnas väga hoolega tekitatud lõhed kriisi ajal pigem ilmselt süvenenud. Õigemini, neid on meelega süvendatud. Koosmeelepoliitika võimatust deklareeris Jüri Ratase valitsuse rahandusminister Martin Helme juba kriisi kõige esimestel päevadel ETV saates «Esimene stuudio», öeldes, et valitsus kavatseb kriisis ikka ajada valitsuserakondade poliitikat, mitte otsida ühisosa või konsensust.

Sama pretsedenditu kui riigikogu esimehe käitumine on EKRE liidrite käitumine peaministriga näiteks Rail Balticu küsimuses. Ma ei kujuta ette, et mõni valitsuskoalitsiooni osapool oleks samal moel avalikult alandanud varasemaid peaministreid ja sellega puhtalt pääsenud. Andrus Ansip, Mart Laar, Siim Kallas, Tiit Vähi, Edgar Savisaar poleks kunagi lasknud ennast niimoodi alandada.

Eelkirjeldatu on vaid jäämäe veepealne osa. 

Võime üksnes ette kujutada, mis jääb allapoole veepiiri, mida valitsuskoalitsioon teeb ja millest avalikkus ei kuule. Kuid arvata võib, et samasuguseid otsuseid on kriisi kattevarjus tehtud veel. Vabadus libiseb käest ja on oht, et lootusetus asub tema asemele.

Eestil on veel võimalus Ungari stsenaariumi realiseerumine ära hoida. Selle nimel tuleb teha tööd ja mitte alla anda. Opositsioon peab hoidma teravust ja töövõimet. Eesti orbanistide eesmärk on vastane välja kurnata, väsitada ja panna käega lööma. Opositsiooniliidrite ülesanne on praegu oma inimesi hoida, motiveerida ja hoida kõigi aktiivsust ja töötahet.

Raimond Kaljulaid: Ärme kaota valvsust