Võimulolijad räägivad palju kindlustunde andmisest peredele. Koalitsioonilepingut panid nad kokku rohkem kui kaks kuu ja see sai tavatult pikk – lausa 50 lehekülge. Kui aga hakata otsima, et mida konkreetset on lastega peredel loota, siis jääb silma pigem tühjus kui täiendav tugi lastele. Peamised märksõnad on „arendame, parendame, analüüsime.“ Kas see leping pakub vanematele, kes pere pingelise eelarve tõttu kaaluvad lapse trennist ära võtmist või klassiekskursioonist loobumist, lohutust? Kahjuks mitte.
On kurb, kui sõnades muretsetakse laste pärast, aga tegudeni ei jõuta. Paratamatult tekib paralleel klassikalise meemireaga: „Won’t somebody please think of the children?“ („Kas keegi siis ometi ei mõtle laste peale?“). See on karje, mida kasutatakse sageli siis, kui näidatakse muret, aga lahendusi ei pakuta. Just selline ongi Eesti 200 ja Reformierakonna koalitsioonilepe perepoliitika osa – ilus retoorika, vähe sisu.
Sotsiaaldemokraadid esitasid mai lõpus Riigikogule eelnõu, mis ei ole ei loosung, vaid poliitilise tahte olemasolu korral selge ja realistlik samm perepoliitika õiglasemaks muutmise suunas.
Eesmärgiks on tõsta pere esimese ja teise lapse eest toetus tänaselt 80 eurolt 100 euroni kuus – samale tasemele, mida riik maksab pere kolmandatele ja järgmistele lastele. Kahe lapsega perele tähendaks see igas kuus 40 lisaeurot ja aastas 480 lisaeurot.
Meie eelnõu tagab laste võrdse kohtlemise. Ütleme selgelt: kõik lapsed on ühtviisi väärtuslikud. Riik ei tohi jätta muljet, et esimene või teine laps on justkui „vähem oluline.“
Meie teine ettepanek on viia ka üksikvanema lapse toetuse 100 euroni kuus. Üksikvanemad, enamasti emad kannavad oma lapsi üles kasvatades kahekordset koormat. Hästi teada on ka see, et Eestis peavad enim suhtelist vaesust taluma vanemaealised inimesed ja ühe vanemaga pered. Eelnõu annaks üksikvanema perele koos lapsetoetuse tõusuga kuus juurde 40 eurot lapse kohta.
Sotsiaaldemokraatide eelnõu on väärtuspõhine, aga ka väga praktiline vastus olukorrale, kus raskustes ei ole mitte ainult väikese, vaid ka keskmise sissetulekuga leibkonnad. Nii on ka õpetajate ja päästjate toimetulek on muutunud viimaste aastate ränkade hinnatõusude tõttu hapramaks. Kui lastega pered on sunnitud oma kulusid kärpima, siis tehakse seda kahjuks kvaliteetse toidu, laste huviringide ja trennide arvelt, sest mujalt ei anna kokku tõmmata.
Riik ei tohi siin kõrvale jääda. Paremvalitsuse suund on vastupidine – lastevanematel tuleb hakata enam maksma koolilõuna ja huvihariduse eest. Kui riik eemaldub, siis perede koormus kasvab.
Kindlasti ei ole lahenduseks valitsuse plaan vähendada ühe lapse kohta automaksu 100 euro võrra, mis on mõeldud vaid autoomanikele. Esiteks, diskrimineeriks see otseselt autota peresid (ja seal sirguvaid lapsi), kus autot pole, aga kelle kulud transpordile paratamatult kasvavad. Valitsuse otsused ja plaanid ühistranspordi vallas ei tõota midagi head. Teiseks annaks lastetoetuse suurendamise ettepanek lapse kohta täiendavalt aastas juurde 240 eurot ehk 140 eurot rohkem kuiautomaksu leevendusena välja käidud 100 eurot.
Meie eelnõu puudutab otseselt ka lasterikkaid peresid. Kui peres on kolm või enam last, siis saavad esimesed kaks last samuti senisest rohkem – 20 eurot kuus iga lapse kohta .
Kui on tahe päriselt peresid aidata, siis tuleb tõsta lapsetoetusi. Kahtlemata ei lahenda nii kõiki muresid, aga selline otsus pakub majanduslikult keerulisel ajal peredele leevendust koos teadmisega, et riik on toeks ja lubab ehk ka noortel peredel kindlamalt tulevikku vaadata. Eestis on üle 140000 lastega pere – enamik neist kahe lapsega. See tähendab, et sellise muudatuse mõju jõuaks tõepoolest väga paljude perede toidulauale, südamerahusse ja võimalustesse.
Me usume, et lastetoetuste suurendamine on midagi, milles võiks üle erakondlike piiride kokku leppida. Iga laps loeb. Ja kui me seda päriselt usume, peame seda näitama ka tegudes, mitte ainult kõnedes.
Reili Rand: võtab juba karjuma, et „kas keegi siis ometi ei mõtle laste peale?“