Tanel Tammet: elektrikulude hüvitamine – miks mitte automaatselt?

Jana RistimetsElekter

Teadupärast peab igaüks, kes energiakulude hüvitamisele kvalifitseerub, täitma omavalitsuse jaoks vormi ja lisama tõendeid oma energia-arvete, sissetulekute, elukoha, seal elavate inimeste jne kohta. See on ebameeldiv ja ajamahukas. Kõigi nende taotluste läbitöötamine ametnike poolt on väga vaevarikas ja kallis. Elementaarne küsimus, mida isegi president esitas: miks ei saaks seda protsessi e-riigis automatiseerida, küsib sotsiaaldemokraat Tanel Tammet Fortes.

Ehkki majandusministeeriumi hallatav riigi infosüsteemide amet on automatiseerimise võimaluse osas positiivselt meelestatud, leidis rahandusministeerium, et automatiseerimine on ebareaalne. Miks? Osa vastusest annab Andres Küti hiljutine kommentaar geenius.ee portaalis: hüvitamise nõuded ja tingimused on koostatud selliselt, et vajalikke andmeid ei ole kerge leida.

Võiks ju lihtsamalt: hüvitada mingi mõistliku piirini osa kõigi elektriarvetest või lihtsalt jagada vähemkindlustatud inimestele toetust. Norra ja Rootsi analoogilised meetmed lubavadki automaatselt toetada peresid vastavalt nende elektrikulule ja elektri keskmisele hinnale, pluss lisatoetusi tudengitele ja vähemkindlustatutele. Tõesti, nii saavad toetust ka rikkamad inimesed, aga neid on keskmiste ja vaesematega võrreldes väga vähe: kaod riigieelarvele on sellisest lihtsustusest ebaolulised.

Riigi omanduses Eleringil ja Elektrilevil on olemas andmed pea kõigi eratarbijate elektrikasutuse kohta. Maksuametil on üldjuhul õige informatsioon, et mis on kellegi pangakonto. Ja üldjuhul ongi eraisikute elektriarved parasjagu ühe leibkonna jaoks. Rootsi ja Norra toetusskeeme saaks nende andmete pealt automaatselt ehitada.

Tõsi, nii saaks toetust ka osa rikkaid inimesi; peaminister meenutas näitena oma vanemaid. Väike osa inimesi jääks andmeprobleemide tõttu toetuseta, aga nemad saaksid esitada siis eraldi apellatsiooni või taotluse, mis oleks palju lihtsam, kui praegune, samuti oleks parandustaotluste menetlemine mitu suurusjärku väiksem töö, kui praegune skeem tekitab. Samuti ei arvestaks skeem reaalset elektrihinda, mis on tarbijatele erinev.

Ei ole aga selge, miks peaks tingimata kompenseerima ainult börsipaketi omanikke ja mitte püsipaketi omanikke: viimased kulutavad pikemas perspektiivis energiale isegi rohkem. Kokkuvõttes oleks meil lihtne ja töötav skeem, mille realiseerimine ei nõua mõistliku asjakorralduse juures väga palju aega.

“Mõistlik asjakorraldus” on järgmine kriitiline punkt. Tavapärased riigihanked võtavad kuid ettevalmistamiseks ning võivad lõppeda apellatsioonide ja ette-ennustamatu venimisega. See ei ole aga paratamatus: on täiesti võimalik korraldada kiireid hankeid või lihtsalt kasutada riigi IT-keskustes tööl olevaid inimesi. Selliselt korraldamine viiks aga vastutuse hankijale või ehitajale, mis on ministeeriumide jaoks ilmselgelt ebameeldiv.

Oma maine kindlustamine paistab praegu olema ministeeriumitele prioriteetsem ülesanne, kui elanike ja omavalitsuste ametnike töö kokkuhoid.

Kuidas võiks aga välja näha hetkel otsustatud keeruka toetusskeemi automatiseerimine? Meil oleks lisaks vaja infot sissetulekute, leibkonnas olevate inimeste ja reaalsete elektriarvete kohta. Tõsi, et kõike seda 100% täpsusega ei ole andmebaasidest lihtne saada.

Seda ei ole aga võimalik saada ka praeguse skeemi järgi inimestelt küsides: ei ole kuidagi reaalne, et kiirkorras tohutut taotlustemassi läbitöötav kohaliku omavalitsuse ametnik suudaks esitatud andmeid kuidagi kontrollida. Põhimõtteliselt saab taotlustes esitada ka valeandmeid, seni kui need ei paista silmale päris absurdsed. Isegi elektriarvet on üpris lihtne arvutis “parandada”. Ja kui “viga” kunagi peakski välja tulema, siis vaevalt ootab valeandmete esitajat eriliselt karm karistus.

Keeruka skeemi automatiseerimiseks saaks täiendavalt kasutada rahvastikuregistrit, maksuameti infot eelmisel aastal deklareeritud sissetulekute kohta ja ca kümne elektrimüüja andmebaase. Viimased ei ole küll riigi omanduses, aga ma tahaks näha firmat, kes oleks valmis selleks, et tema klientide arveid ei kompenseerita automaatselt, kui konkurendi kliente samas kompenseeritakse. Lisaks saab elektrimüüjatele nende andmete edastamise töö tasustada.

Ca kümne elektrimüüja arvete koondamine ühisesse baasi on küll töö, aga mitte väga mahukas ja kallis, kui võrrelda seda inimeste ja ametnike tööga avalduste täitmisel ja menetlemisel.

Muidugi, kui vaadata rahandusministeeriumi veebilehel olevat naeruväärselt ebamugavat toetuste kalkulaatorit, siis võib tekkida küsimus suutlikkusest üldse mingeid e-lahendusi ehitada. Teisalt on kõigis ministeeriumides tööl IT valdkonnas väga kompetentseid spetsialiste, küsimus on lihtsalt nende mõistlikus kasutamises, või pigem soovis seda teha.

Kõik need täiendavad andmed rahvastikuregistrist, maksuametist ja elektrimüüjatelt kindlasti ei tagaks automaatsüsteemi 100% täpsust. Paratamatult saaks mingi hulk inimesi ekslikult liiga palju või liiga vähe toetust. Vigade hulk ja suurus on ennustatavalt aga üpris väike, tõenäoliselt hulga väiksem, kui praeguse skeemi järgi ise-deklareeritud andmete korral. Kes ekslikult toetusest ilma jääb, saaks seda näiteks praeguse korra järgi ikkagi taotleda.

Kokkuvõttes võidaksime väga palju aja-, närvi- ja rahalist kulu. Kuna praeguse skeemi järgi jääb kõik vaev elanike ja omavalitsuste kanda, ei ole ta ministeeriumite jaoks vist suurem mure.

Siit küsimus: kelle jaoks on meil e-riik?

ARVAMUS | Tanel Tammet: elektrikulude hüvitamine – miks mitte automaatselt?