Ellen Niidu ja Edgar Valteri suurepärases lasteraamatus «Suur maalritöö» oli maailm alguses hall ja värvitu. Rahvas nõudis värve ja kohale tulnud Pintslimees alustas mustaga, maalis maailma värviliseks ja lisas lõpuks kirevuse mahendamiseks valge värvi. Mustvalgete televiisorite ajastul üles kasvanud inimestel on lihtne ette kujutada, mis saanuks maailmast, kui musta ja valge vahele jäänud värvid oleks ununenud, kirjutab Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpetaja Toomas Jürgenstein.
Kuidas aga elab vaimselt mustvalge maailm? Mulle tundub, et ühtpidi võib loodusteadlase ja teoloogi Blaise Pascali «Provintsikirjade» eeskujul sellise maailma seisukohtade üle irooniaga pikitud üllatust avaldada. Näiteks imestada, kuidas saab riigis, mille kümneid tuhandeid ohvitsere ja ametnikke kommunistlik süsteem mõrvas, väita, et LGBT ideoloogia on kommunismist hullem. Või siis kuidas ühe suurriigi naistemehest presidendist saab äkki perekonna kaitsja ning mõned üsna süütud skulptuurid märgistatakse rassisti templiga.
Olen tundnud Pintslimehega hingesugulust ning õpetamise kaudu püüdnud maailma õpilastele mitmekesisemaks värvida, seda eelkõige oma õppeainete, religiooniõpetuse ja filosoofia kaudu. Vahel on mind seda tegemast ka pidurdatud, umbes viisteist aastat tagasi reageeris tolleaegne õiguskantsler Allar Jõks valvsa kodaniku kaebusele ning otsustas, et vastavalt seadusele ei tohiks religiooniõpetuse tunnid Hugo Treffneri gümnaasiumi humanitaarsuunas olla kohustuslikud.
Õpilastele ei tundunud see otsus õiglane, nad hakkasid koguma religiooniõpetusega samamoodi jätkamiseks allkirju, kuhu üpris lühikese ajaga kogunes umbes 2000 inimese toetus.
Ma ei pea religiooniõpetust mingiks imerohuks, mis õpilased kiiresti targaks teeks. Kuid see on õppeaine, mis globaliseeruvas maailmas võiks aidata õpilastel tähele panna asju, mida nad muidu ehk ei märkaks. Seisin tookord ja püüan ka edasi seista selle eest, et õpilaste maailm oleks värvilisem ja nüansirohkem.
Minu jaoks haakub kirjeldatud viieteistkümne aasta tagune lugu hästi hiljutiste sündmustega, kui päevapealt otsustati lõpetada võrdõiguslikkusega tegelevate MTÜde rahastamine. Valvsa kodaniku asemel olevat selle taga küll tähelepaneliku organisatsiooni kaebus. Tõsi, õige pea esitati sotsiaalministeeriumi poolt mõjuv analüüs, miks maksete tegemisest keeldunud rahandusministri argumendid pole pädevad, ning raha kanti organisatsioonidele üle.
Olen kogenud, et mustvalgesse maailma klammerdumine tagab selguse lihtsuse. Maailm polariseerub niimoodi sõpradeks ja vaenlasteks, ühiskonnas tehtud teod ja otsused õigeteks ja valedeks, inimesed omadeks ja võõrasteks.
Kindlasti on värvilises maailmas elamine vahetevahel valus vastutus. Tuleb aktsepteerida muutusi ühiskonnas, harjumatuid tavasid, aeg-ajalt ka ebameeldivat ja liialdusi. Väga oluline on ka mõista, et teatud seisukohaga vähemusse jäämine ei tähenda, et vastasseisukohta esindavad kurjad inimesed. Mina olen kogenud, kui kosutavalt mõjus toetus ajal, kui minu religiooniõpetuse õpetamises probleeme nähti. Niisama tahaks ma toetada täna kõiki neid, keda maailma värvimisel takistada püütakse.