Kui Eesti poliitikas hakatakse vastandama riiklikku huvi ja rahvaste enesemääramisõigust, tasub hetkeks peatuda.

Enne pühi avaldas Meelis Kiili ERR-is arvamusartikli, milles ta väitis, et Palestiina riigi tunnustamine oleks emotsionaalne samm, mis ei teeni Eesti huve. Selline vastandus on eksitav. Eesti enda riiklus ei sündinud külmast kalkulatsioonist, vaid rahvusvahelise õiguse põhimõttelisest tunnustamisest ajal, mil see ei olnud suurriikidele mugav. Sama loogika kehtib ka täna.

Kiili üleskutse „mitte teha otsuseid emotsioonide põhjal“ on klassikaline propagandavõte: see kõlab ratsionaalselt, kuid tugineb ise tugevalt emotsioonidele – eelkõige hirmule. Tema väited ei pea sageli paika faktide valguses, sest need jätavad välja olulise ajaloolise ja poliitilise konteksti või moonutavad seda.

Ekslik on ka Kiili väide, justkui tähendaks kahe riigi lahenduse toetamine tegelikult ühe riigi lahenduse pooldamist. Ta kirjutab, et 1947. aasta ÜRO jagamisplaani lükkasid tagasi „eelkõige naabruses asuvad Araabia riigid“, jättes mainimata, et ka palestiinlaste poliitiline juhtkond ja enamik elanikkonnast olid sellele tugevalt vastu. Selle põhjuseks oli asjaolu, et plaan nägi ette umbes 55% Mandaat-Palestiina territooriumi andmise juudi riigile, kuigi juudid moodustasid toona ligikaudu kolmandiku elanikkonnast ning omasid oluliselt väiksemat osa maast. Araabia riigile pakutud territoorium oleks olnud katkendlik ja majanduslikult raskesti elujõuline. Palestiinlaste jaoks ei olnud see realistlik kompromiss, vaid pealesurutud lahendus.

Ka tänapäeval ei vasta Kiili jutt „võrdväärsetest kodanikest“ tegelikkusele. Iisraelis kehtivad seadused, sealhulgas 2018. aastal vastu võetud Juudi rahvusriigi seadus, annavad juudi rahvuslikule identiteedile põhiseadusliku ülemvõimu. Rahvusvahelised inimõigusorganisatsioonid on nende ja teiste praktikate põhjal järeldanud, et palestiinlaste suhtes on loodud süsteemne ebavõrdsus, mida on kirjeldatud apartheidina.

Väide, et Hamas on pelgalt Iraani käepikendus, on ohtlikult lihtsustav. Hamas on tekkinud kohaliku vastupanuliikumisena ning selle toetus palestiinlaste seas ei tulene abstraktsest „Iisraeli eksistentsi eitamisest“, vaid sügavast pettumusest Palestiina Omavalitsuse suutmatuse ja enam kui poole sajandi kestnud Iisraeli okupatsiooni tõttu. See okupatsioon on loonud põlvkondadeülese trauma ja vägivallatsükli. Paljude palestiinlaste jaoks sümboliseerib Hamas vastupanu ja katset taastada poliitiline väärikus olukorras, kus rahumeelsed lahendused on aastakümneid osutunud viljatuks. Ka Eesti ajaloos on okupatsiooni tingimustes tekkinud relvastatud vastupanuliikumisi, mida ei saa mõista ilma nende ajaloolist ja eksistentsiaalset konteksti arvestamata.

Kiili väide, et Iisraeli relvajõud „minimeerivad tsiviilohvreid“, mõjub Gazas toimunu valguses küüniliselt. Rahvusvaheline humanitaarõigus keelab rünnakud, mille puhul tsiviilkahju ei ole proportsionaalne konkreetse ja vahetu sõjalise eesmärgiga. Gaza rünnakute käigus on hävitatud suur osa piirkonna haiglatest, koolidest ja tsiviiltaristust, sealhulgas kultuuripärand, sageli ilma selgelt tuvastatavate sõjaliste sihtmärkideta. See viitab kollektiivse karistuse praktikale, mis on samuti rahvusvahelise õiguse järgi keelatud.

Kui eesmärk on päästa pantvange, saadetakse eriüksused. Kui eesmärk on külvata hirmu ja hävitada, kasutatakse suurtükiväge ja massilisi õhurünnakuid. Iisraeli otsus toetuda laiaulatuslikule tulejõule on kollektiivse karistamise meetod, mis on sõjakuritegu. ÜRO hinnangul on Gazas ligikaudu 1,9 miljonit inimest, kes on oma kodudest ilma jäänud. Massilised tsiviilohvrid ei nõrgesta Hamasi, vaid süvendavad viha, leina ja radikaliseerumist.

Kiili väide, et Eesti peaks lähtuma kitsalt „riiklikust huvist“ ning et Palestiina tunnustamine teeniks Iraani ja seeläbi Venemaa huve, on meie enda ajaloolises kontekstis väär. Eesti riiklik huvi seisneb rahvusvahelise õiguse ja rahvaste enesemääramisõiguse järjepidevas kaitses. Eesti riik taastati mitte naaberriikide heakskiidul, vaid õigusliku järjepidevuse ja rahvusvahelise tunnustuse alusel. Kui me väidame, et Palestiina riik võib eksisteerida ainult Iisraeli loal, seame kaudselt kahtluse alla omaenda riikluse aluspõhimõtted.

Seostada Palestiina tunnustamist automaatselt Venemaa või Iraani huvidega on mustvalge maailmapilt, mis ignoreerib fakti, et Palestiinat on tunnustanud enamus demokraatlikke riike. See on ühtlasi solvav palestiinlaste suhtes, justkui puuduks neil endal poliitiline tahe ja autonoomne eesmärk. Meie tugevaim relv väikeriigina on rahvusvaheline õigus, mitte ühe okupatsiooni toetamine teise vastu.

Kokkuvõttes on Eesti tegelik riiklik huvi rahvusvahelise õiguse kaitsmine. Kui me vaikime Iisraeli okupatsiooni, asunduste laiendamise ja sõjakuritegude ees, kaotame moraalse autoriteedi, millele ise toetume. Me ei saa nõuda, et NATO kaitseks Eestit rahvusvahelise õiguse alusel, kui oleme valmis sama õigust teiste puhul eirama. Järjepidevus ei ole emotsioon, vaid ratsionaalne ja ellujäämiseks vajalik valik. Seda nõuab meie ajalugu, põhiseadus ja tulevik.